Jevgeni Ossinovski, Jüri Ratas ja Helir-Valdor Seeder pidasid Stenbocki majas kõnelusi.

FOTO: Eero Vabamägi

Kuula artiklit

Eesti poliitika on muudetud naeruväärseks vaatemänguks, mille osalised enam ise ka ei mäleta, mis nende rolli mõte on või miks nad üldse lavale on lastud.

Laval toimuva sisu ei paku enam huvi saali kogunenud rahvalegi, nalja ja kaasaelamist leiab vaid kinniseotud silmadega näitlejate sihitu rusikatega vehkimine. Seda on aimata küll kulisside taga, kuid aeg-ajalt plartsatab keegi ka lavale, takerdub dekoratsioonidesse või avastab end tatinire tilkudes keset lava plartsatanud olevat. Kui vaid saaks kellelegi anda, soovitavalt efektselt jalaga p…se, aga käib ka lihtsalt haak pasunasse…

Kas Seeder, Ratas ja Ossinovski tõesti arvavad, et rahvast tegelikult ka huvitab, mis protseduuridega parteid järjekordset normi menetlevad. Mis vahet seal on, kas ühed ja samad erakonnad kiidavad sellele takka valitsuses, riigikogu komisjonis või suures saalis – õhtul kohtuvad kõik küüslaugurestoranis või parteikontorites. No ei huvita, neid endidki mitte.

Seda enam tekib tunne, et ränderaamistiku ümber toimuv on üks rahvateatri tasemel hale näidend. Sel korral eriti halva dramaturgia ja lavastajaga. Mis eriti oluline: rusikavõitluse kõrval on sel korral sisu üldse unustatud. Piinlik, aga tsirkus ja klounid hoiavad rahvast ja meediat ikka veel telgis.

Mina tahan teada ja tunda, et võin vabalt valida endale mis iganes koha maailmas elamiseks ja töötamiseks, kui austan sealseid norme ja kombeid. Ja et mind võetakse seal hästi vastu.

Jah, Isamaa, piinlik on see teie lavastus. Te pole suutnud ränderaamistikust enam kui nädala jooksul välja tuua ainsatki punkti, mis Eestile tegelikult ka meeldima ei peaks. Isegi kui see peaks Eestile kohustusena peale tulema.

Ma räägin Eestist, kust paarkümmend kvoodipagulastki esimesel võimalusel jalga lasid. Ma räägin Eestist, kuhu ka EASi «Work in Estonia» programmiga talente kuidagi tulla ei taha või kus start’up-viisaga vaid paarkümmend IT-spetsi kuidagi tööle on saadud. Eestist, kus suletakse lennuliine ja sünnitusmajasid. Ja siis te hirmutate meid miljonite illegaalsete immigrantidega, aga ei räägi asja tuumast. Ei räägi ka sellest, mis eestlasi tegelikult ähvardab: loomulik väljasuremine.

Kirute ainult menetlemise protseduuride tühist mittejärgimist, solvute mingite väljaütlemiste peale, kisute ise tüli. Isegi Jüri Luige kauaoodatud pressiavaldus sisaldas sisuliste argumentide asemel piinlikku poliittehnoloogiat. Ma mõistaks teid, kui te räägiksite asjast, aga te ei tee seda. Isegi teie mitte.

Ja nii see Isamaa seal valimiskünnise lävel kõigub. Varsti avastame end küsimast, milleks teda üldse meie poliitmaastikule vaja. Võib-olla jõuame peagi näiteks järeldusele, et Isamaa ainus mõte on ära hoida midagi veel halvemat. Midagi sellist, mida võiks kokku võtta hüüdega «Oo, Jumal, säästa Eestit EKRE valitsusest!».

Muide, ÜRO inimõiguste konventsioon kehtib ikka täiel jõul. Muu hulgas ka selles olev põhimõte, mille kohaselt ei tohi kelleltki meelevaldselt ära võtta kodakondsust või õigust kodakondsust vahetada. Ka mina tahan teada ja tunda, et võin vabalt valida endale mis iganes koha maailmas elamiseks ja töötamiseks, kui austan sealseid norme ja kombeid. Ja et mind võetakse seal hästi vastu.

Sama peaks tundma Khalid Süürias või Kim Põhja-Koreas. Sellest räägib ÜRO. Ära tapa põgenikku, anna talle süüa. Maailm on muutunud väiksemaks, inimesed asuvad kusagil muu hulgas mitte rahvuse ja raha pärast, vaid selle pärast, et neile on seal just nende võimetele väärilist rakendust – et neid vajatakse seal ja et neile endile meeldib seal, ja et võib-olla on just seal leidnud nad inimese, kellega soovivad oma ülejäänud elu jagada. Vehkigu meie siin oma rusikatega, palju tahame.