Marco Overhaus: kahtlused USA julgeolekutagatiste osas ähvardavad Euroopa lõhestada

Angela Merkel ja Donald Trump. Foto: Jonathan Ernst / Reuters/Scanpix

USA president Donald Trump on oma sõnade ja säutsude kaudu tekitanud kahtlusi, kas Ameerika julgeolekukohustused NATO raames on usutavad. Sellel on tagajärjed mitte üksnes NATO Euroopa liitlasriikide julgeoleku, vaid ka nendevahelise poliitilise ühtsuse jaoks. Ameerika Ühendriigid on ikka veel ainus riik, millel on vajalik mõjuvõim ja sõjaline võimekus, et toetada jagamatu kaitse lubadust kogu ELi ja NATO kohta – mis on omakorda Euroopas ikka veel kogu poliitilise koostöö ja integratsiooni aluseks, kirjutab Saksamaa rahvusvaheliste suhete ja julgeolekuküsimuste instituudi teadur dr Marco Overhaus. 

Ent usutavus pole siiski selline omadus, mis on kas «sisse» või «välja» lülitatud. Vaid siis, kui mõnda NATO riiki otseselt rünnataks ning kui allianss ja Ameerika Ühendriigid sellele ei reageeriks, oleks usutavus selgesti maha mängitud. Kui see – väheusutav, ent siiski võimalik – stsenaarium lühidalt kokku võtta, siis on julgeolekutagatised usutavad vaataja silmis. Seda kujundavad mitte üksnes presidendi ütlused. USA Kongress on olnud üheselt mõistetav nii oma toetuses NATOle kui ka oma vaenulikkuses Venemaa suhtes. Ent Vabariiklik Partei on järjest enam «trumpistunud», tekitades kahtlusi Kongressi kui presi-dendi kontrollija rolli suhtes.

Vaid siis, kui mõnda NATO riiki otseselt rünnataks ning kui allianss ja Ameerika Ühendriigid sellele ei reageeriks, oleks usutavus selgesti maha mängitud.

Alates Trumpi ametisse astumisest 2017. aasta jaanuaris võib Trumpi ja «tema» administratsiooni vahel täheldada enneolematut lahknemist. Vastupidiselt Trumpi baasinstinktidele on USA tugevdanud oma sõjalist ja rahalist panust Euroopa julgeolekusse. Tugev poliitilis-sõjaline kompleks Pentagonis ja relvajõududes töötab taas aparaadi fookuse ümbersuunamise nimel suurjõudude konkurentsile, mis tähendab Hiinat ja Venemaad. Edukaks konkureerimiseks nende jõududega Ameerika traditsiooniliste alliansside tähtsus hoopis kasvab, mitte ei kahane. Kui välis- ja julgeolekuküsimuste bürokraatia käitub selle loogika järgi, siis Trump seda ei tee. Ebakindlused USA välis- ja julgeolekupoliitikas ei tulene seega mitte niivõrd Trumpi isiksusest – ta on pigem järjekindel oma põhiliste tõekspidamiste poolest –, vaid pigem Washingtoni erinevate jõukeskuste koosmõjust.

Lõhede süvenemine Euroopas

Sellest tulenevatel kahtlustel, mis puudutavad USA julgeolekukohustuste täitmist Euroopas, on potentsiaali, et tekitada kontinendil lõhe piki Ida–Lääne eraldusjooni. Põhja-Euroopa riike ning Kesk- ja Ida-Euroopa riike ei saa kindlasti käsitleda ühe blokina. Ometigi teevad Poola kui regiooni suurim ja väidetavalt kõige mõjukam riik ning kolm Balti vabariiki lobitööd USA suurema ja püsiva sõjalise jalajälje nimel kas oma pinnal või selle lähistel. Pidades silmas ebakindlust Musta mere piirkonnas, on ka Rumeenia üsna huvitatud USA vägede kohalolu tagamisest. See on mõnevõrra paradoksaalne, et püüdlused USA püsiva kohalolu ja sõjaliste rajatiste suunas näitavad nii USA julgeolekutagatiste jätkuvat usutavust kui ka umbusku president Trumpi suhtes (eeldusel, et USA püsivat kohalolu ei ole nii lihtne tagasi kutsuda kui «roteeruvat üksust»). Poola on nõus hülgama 1997. aasta NATO–Venemaa alusakti, milles allianss loobus «mahukate lahinguüksuste täiendavast püsivast paigutamisest», samas kui Saksamaa ja teised liitlased peavad seda poliitilist dokumenti jätkuvalt väga oluliseks.

Venemaad ei peeta eksistentsiaalseks ohuks, vaid pigem «häirijaks».

Tuumajõudude küsimustes võib välja kujuneda veelgi suurem lahknemine. Hiljuti teatati, et Poola valitsus kiitis heaks president Trumpi avalduse keskmaa tuumajõudude piiramise lepingu (INF) lõpetamise kohta. Spekuleeritakse ka selle üle, et Poola võib olla valmis USA keskmaaraketid tulevikus oma pinnale võtma. Samas kui NATO peaaegu kindlasti leiab, et uue tuumapoliitika osas, mis sisaldaks uusi maismaarelvi Euroopas, on konsensust võimatu saavutada, võib Varssavi tunda kiusatust jõuda kahepoolse lepinguni Washingtoniga, nagu ta tegi seda ka USA vägede kohaloleku osas.

Teised Euroopa NATO ja ELi riigid on reageerinud USA julgeolekupoliitika vastuoludele vastupidiselt. Nad püüdlevad suurema sõltumatuse poole Washingtonist. See on kindlasti tõsi Prantsusmaa ja Saksamaa puhul. «Strateegilise autonoomia» mõiste on muutunud Berliinis üsna moodsaks ka kaitse- ja julgeolekuteemade puhul (senikaua, kui see ei sisalda tuumarelvi). Mõlemas riigis kaldutakse määratlema «Euroopa julgeolekut» ümber Prantsuse–Saksa tuumiku. Venemaad ei peeta eksistentsiaalseks ohuks, vaid pigem «häirijaks».

Transatlantilise uuesti tasakaalustamise hoolikas ohjamine

Mida kaheldavamaks muutuvad Ameerika julgeolekukohustused Euroopas, seda tugevamaks võivad muutuda need tsentrifugaaljõud, eriti Ida–Lääne suunal. Kuigi see lõhede teke puudutab eelkõige julgeolekupoliitikat, võib see levida ka Euroopa koostöö laiematesse teemadesse. Ägedad vaidlused asüüli ja migratsiooni teemal on juba näidanud, kui lahknevad ja lagundavad võivad olla erinevad arusaamad julgeolekust.

Hakkavad siis «trumpism» ja «Ameerika kõigepealt» USA poliitikat pikemas perspektiivis määratlema või mitte, aga praegune presidentuur on juba juhtinud tähelepanu sellele, kui tasakaalustamata on transatlantiline kaitsekoostöö. Euroopa sõltuvuse kõrge tase Ameerika Ühendriikidest on vastuvõetamatu. Oluline on siiski see, et vajalikku uuesti tasakaalustamise protsessi ohjataks hoolikalt, selle asemel et riskida tõrgete tekitamisega. Transatlantilise kaitsekoostöö tõrgetel oleks tõsised tagajärjed mitte üksnes ELi ja NATO julgeoleku jaoks väliste ohtude suhtes, vaid ka liikmesriikide vahelise poliitilise ühtsuse jaoks.

Artikkel on rahastatud Saksa saatkonna poolt koostöös Eesti NATO Ühinguga. Artikkel sisaldab ainult autori enda vaateid. Lugu on osa koostöös Eesti NATO Ühinguga ilmuvatest arvamusartiklite sarjast.