Juhtkiri: poolel teel fiskaalföderatsiooni

Foto: Urmas Neimvalts

Eelarve koostamise mõttes tuleb vähemalt eurotsooni kuulujatel hakata end harjutama föderatsiooniideega, sest Euroopa Komisjon soovib kehtestada suurema kontrolli riikide eelarve üle.

Kuigi pole mingit kahtlust, et komisjoni sellise sammu eesmärk on tagada tõepoolest vaid liikmesriikide finantsdistsipliin, hakkab see mehhanism kõrvaltoimena ikkagi ka riikide poliitikaid mõjutama. Seda enam, et lisaks ettekirjutustele ning üldisele halvakspanule soovib komisjon sedapuhku seada sisse ka tõsise sanktsiooni – patustaja ei saa eurorahasid.

Eestil pole praegu põhjust seda ettepanekut taunida. Me oleme rahaliidu oivikud ja kui loodreid sunnitakse end kokku võtma, siis selle vastu ei saa meil midagi olla. Eesti võttis Maastrichti kriteeriumid üle tagantjärele, kuid pidi ELiga ühinedes saama majanduskasvu ja toimiva siseturu. Paraku jääb see vaid unistuseks, kui riigid, kes kriteeriumides ise kokku leppisid, neid ei täida.

Iseasi, kui suur on komisjoni võimekus seda järelevalvet teostada. Kreeka statistikat pidasid analüütikud aastaid ebausaldusväärseks, kuid komisjonil puudus mehhanism, kuidas Kreekat korrale kutsuda. Tulemusi me teame.

Kuid lahendus, mis täna teenib rahaliidu ühiseid huve, võib homme saada takistuseks igaühele eraldi. Ükskord lõpeb ka see kriis ja me peaksime ettevaatavalt mõtisklema, kuidas eelarve järelevalve hakkab meid mõjutama näiteks uue tõusulaine saabudes.

Pigem vastuoluliseks tuleb aga pidada komisjoni ideed hakata emiteerima eurovõlakirju. Komisjoni juht Barroso põhjendab seda vajadusega saata maailmale sõnum, et euroriigid suhtuvad võlakriisi lahendamisse tõsiselt.

Eurovõlakirjad poleks tingimata halb mõte siis, kui kriis on juba seljataga ja kõik eurotsooni liikmed mõistaksid ühtmoodi finantsdistsipliini vajalikkust. Ent komisjoni poolt välja pakutud kolmest alternatiivist kahe puhul tähendaks selline võlakiri eurotsooni liikmesriikide ühist, osalist või täielikku garantiid, mis omakorda avab taas ühe võimaluse loodritele.

Tartu Ülikooli professor Jüri Sepp kirjutas möödunud nädalal: «Inimesed järgivad ikka neid võimalusi ja stiimuleid, mida süsteem pakub.» (PM AK 19.11). Liikmesriikide ühine garantii tähendaks küll suuremat kindlust investorile, kuid ühtlasi on süsteemis ka ootus «küll keegi teine maksab».

Sellise mõtteviisi võimaldamine ei näi kuigi arukas praegu, mil mitmed riigid on Euroopas avastanud, et teiste võlgu tagada või kinni maksta on üpris ebameeldiv.