Tallinna Jaani kirik.

FOTO: Peeter Langovits

Ligi 350 liikmeskirikut ja enam kui 500 miljonit kristlast ühendav Kirikute Maailmanõukogu kutsus hiljuti selgesõnaliselt kõiki riike üles ränderaamistikku toetama. See aitavat tagada migrantide parema kaitse, eriti seoses ksenofoobia, rassismi ja diskrimineerimisega, kirjutab teoloogiadoktor Johann-Christian Põder. 

Lauri Vahtre kirjutas Postimehes (19.11.2018), et ÜRO ränderaamistik pole mitte niivõrd juriidiline kui religioosne tekst. See olevat ühteaegu nii mõttetu ja kahjulik «sõnamulin» kui humanismi- ja tolerantsuseusu «usutunnistus». Vahtre osutus ärgitab küsima, kuidas suhtuvad sellesse teksti kristlikud kirikud ja neid liitvad üleilmsed organisatsioonid. Kas ka nende silmis on tegemist (pseudo)religioosse tekstiga, mis pealegi on veel kahjulik ja mõttetu?

Ligi 350 liikmeskirikut ja enam kui 500 miljonit kristlast ühendav Kirikute Maailmanõukogu kutsus hiljuti selgesõnaliselt kõiki riike üles ränderaamistikku toetama. See aitavat tagada migrantide parema kaitse, eriti seoses ksenofoobia, rassismi ja diskrimineerimisega. Kuigi riigid vastutavad ka piiride kontrolli ja oma kodanike heaolu eest, tuleks esmase printsiibina siiski arvesse võtta kõigi inimeste jumalanäolisust – igaühe inimsust ja inimväärikust, olgu ta siis migrant või pagulane või nn põlislane.

Juba suvel esitas oma liikmeskirikutele sarnase üleskutse ka Luterlik Maailmaliit, mis ühendab 142 kirikut koos 74 miljoni kristlasega üle terve maailma. Selles ärgitatakse luterlikke kirikuid oma koduriikides ränderaamistikku selgitama ja toetama.

Paavst Franciscuse hiljutise külaskäigu varjus võib osutada ka roomakatoliku kiriku pingutustele seoses ränderaamistikuga. Septembris toimunud roomakatoliku kiriku ja Kirikute Maailmanõukogu migratsiooniteemalisel konverentsil tõdeti, et kirikute aktiivsel osalusel valminud ränderaamistik peaks leidma üleilmset kasutust, et tõrjuda ksenofoobiat ja rassismi migrantide ja pagulaste suhtes. Ka paavst ise on rõhutanud korduvalt ÜRO ränderaamistiku tähtsust ja õhutanud selle nimel tööd tegema.

Mis on taoliste seisukohtade põhjus? Kas kirikud on uisapäisa asendamas oma religioosseid tekste millegi võõraga? Minu hinnangul on tegemist siiski asjaoluga, et ränderaamistikku ei nähta võõra ja probleemse usutunnistusena. Küll nähakse selles aga teksti, mida on põhjust lugeda ja heaks kiita nii üldinimlikust kui ka religioossest vaatepunktist – selle järgi orienteerumine aitab meil kirikute arvates olla nii parem inimene (rahvas) kui ka parem kristlane.

Mis on sellise seisukoha põhiline argument? Selleks on teine inimene ise, tema olukord, haavatavus ja häda. Selleks on iga inimese võrdne väärikus ja inimõigused. Selleks on püüdlus võidelda ühiselt ksenofoobia, rassismi, diskrimineerimise ja populistliku natsionalismiga. Kirikute silmis on need hoiakud radikaalses vastuolus kristluse põhilise sisu ja sõnumiga – Jumala armastusega iga inimese vastu. ÜRO ränderaamistikus nähakse seega sammu, mis aitab rahvusvahelisel kogukonnal senisest paremini kaitsta migrantide elu ja väärikust.

Muidugi, eetikat ei saa taandada statistikale – arvukate kirikute ja kiriklike organisatsioonide toetus ränderaamistikule ei tee seda veel eetiliseks ja õigeks. Küllap leidub ka kristlasi, kes seda seisukohta ei jaga. Nagu kõik teised, vajavad ka kristlased konfliktiolukordades avatud ja põhjalikku arutelu ja peavad olema valmis oma seisukohti korrigeerima. Näiteid võiks siin tuua palju. Siiski ärgitavad kirikute üleskutsed meid siiralt kaaluma, kas meie argumendid seoses ränderaamistikuga on ikka piisavalt eetilised. Põhjust võib olla näiteks küsida, kas ei ole me tegemas oma rahvast ja rahvuslikkusest iidolit või puuslikku? Kas ei ole meie argumendid seotud vaid iseenda tuleviku ja heaoluga?

Ränderaamistik ei tühista riikide otsustusõigusi ega taanda pilku vaid sihtriikidele. Nagu elus ikka, tuleb ka migratsiooni puhul kaaluda ja tasakaalustada erinevaid kohustusi, hüvesid ja huvisid. Tegeleda tuleb nii rände põhjuste kui rände kujundamisega. Ka kirikud näevad, et võimalused on tihti piiratud ja olukorrad konfliktsed ja mitmetahulised. Kirikute üleskutsed meenutavad aga, et eetilisest vaatenurgast peaks juhtivaks orientiiriks olema justnimelt inimväärikuse ja -õigustega seotud «humanismiusk» (Vahtre) ja mitte nn riiklikud omahuvid või rahvuslus, rääkimata siis viimase hüpertroofilistest ja populistlikest vormidest.