Juhtkiri: valitsuse (rände)kriis (14)
20. november 2018, 08:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitsuse kolmik pole oma ülesannetega hakkama saanud ning nüüd, suure hilinemisega, püütakse nii otsustamist kui ka vastutust lükata riigikogu, eriti opositsiooni õlule. Kui valitsus ei taha vastutada, oleks vast ausam täies koosseisus tagasi astuda?
Ära tahetakse lükata vastutust Eesti huve mitmekülgselt arvestava kompromissi otsimise eest. Mõistlik on ses protsessis anda riigikogule aega, ehkki teame kõik, et just aega on praeguseks jäänud vähe.
Kindlasti oleks olnud hea mõte arutada ÜRO ränderaamistikku, mille tekst valmis ju suve keskel, nii valitsuses kui ka riigikogu väliskomisjonis juba mitu kuud tagasi. Rahulikult argumente esile tuues ja kõigisse arutelu osalistesse lugupidavalt suhtudes. See võimalus jäeti kasutamata.
Me kõik teame nüüd, et valitsus arutas kevadel Eesti positsioone vastavatel läbirääkimistel ning ka riigikogu väliskomisjonile tutvustati nende läbirääkimiste kulgu. Jätame kõrvale küsimuse, kas ja kes oleks pidanud tulemustel ise silma peal hoidma. Lugupidav suhtumine eeldab, et piisava ajavaruga tutvustatakse ka lõpptulemust – kõnealusel juhtumil ÜRO dokumendi teksti.
Ametnikud võivad ju öelda, et nemad käsitlevad seesuguseid ÜRO dokumente igal aastal sadu, ja küsida, kas riigikogu väliskomisjon tahaks neid kõiki põhjalikult arutada. Ministri ülesanne on ent poliitiliste otsustuskogude ja oma ministeeriumi tegevust siduda. Kui ta ohte ei näe ja ennetavalt ei tegutse, siis on see juhtimisviga või pehmemalt öeldes tööõnnetus. Võiks seepärast nõksugi häbi tunda ning vähem paremale ja vasakule süüdistusi loopida.
Kui meil oleks oma ameti vääriline peaminister, oleks ta loomulikult taibanud kriisi ulatust hiljemalt üle-eelmise nädala lõpus ning lükanud oma šokolaadijagamised ja rongisõidud natukene edasi. Seda ta ei taibanud ja lasi asja niikaugele, et kaks väiksemat koalitsioonivenda olid jõudnud end oma seiskohtadega nurka värvida.
Konsensust luua (või taastada), millest nii palju juttu on, ei ole päris kindlasti võimalik oponente demagoogia abil mutta tampides.
Justiitsministril ja tema erakonna esimehel oleks olnud võimalus esitada valitsusele oma deklaratsiooni eelnõu, mis oleks vastavalt rahvusvahelise õiguse ekspertide soovitustele rõhutanud Eesti huve ja seisukohti. Seda nad teha ei tahtnud ning teame, et ka nende oma erakonna sees on seepärast pahameelt.
Viimaks, vabariigi presidendi sõnadega, et reeglitel (mitte toorel jõul) põhinev maailm on Eesti ja teistegi väikeriikide huvides, oleme ilmselt kõik nõus. Praegu on meil aga lisaks käsil ju küsimus, millised need reeglid täpsemalt olema saavad.
Sõltumata erakondlikust kuuluvusest või sellest, millisel seisukohal te ise kõnealuse ÜRO dokumendi suhtes parasjagu olete, võiks ometi olla arusaadav, et oponentide sildistamine ei ole parim eeldus edasiviiva kompromissini jõudmiseks. Konsensust luua (või taastada), millest nii palju juttu on, ei ole päris kindlasti võimalik oponente demagoogia abil mutta tampides.