Taavi Minnik: Merkeli-Macroni Frangi riik Austria-Ungari ja Eesti vastu

Vanad frangid. Foto on illustratiivne. Foto: Naked-science.ru

«See on ju troonide mäng,» muheles mu hea sõber rabi, kuuldes, et Eesti ei ratifitseeri ÜRO rändepakti. «Macroni ja Merkeli Frangi riik endise Austria-Ungari impeeriumi vastu.»

Tõepoolest, kui vaadata, kes on riigid, kes keeldusid rändepaktile alla kirjutamast, siis on see ju enamikus endine Austria-Ungari impeerium: Poola, Tšehhi, Ungari, Austria, Horvaatia ja Sloveenia. Ja nendega väike Eesti (lisaks Ühendriigid, Austraalia, Bulgaaria). Ning vastas Macroni-Merkeli endine Karl Suure impeerium. Kuid nali naljaks. Pikalt tulevikku vaadates võivad tänased sündmused ja pinged viia sisepiirideni Euroopas ja Schengeni lõpuni ning korralikult raputada Euroopa Liitu.

Aga kogu pakt on imelik. Formaalselt on see kõigest soovituslikku laadi. No aga kuulge: kui see on kõigest formaalne dokument, siis miks kulutati sellele niivõrd suuri jõude ja vahendeid? Kui see on nii tühine ja mittesiduv, miks võideldakse selle pärast, hambad ristis?

Ma pean tunnistama, et olen tegelikult paktiga seonduvat kaua jälginud. Nn soovituslikus paktis on millegipärast hulk kohustusi. Igal pool on «peab-peab», ehkki laiemale avalikkusele esitatakse seda kui «iga riigi vabatahtlikku otsust».

Pakt võrdsustab poliitilised põgenikud majanduslike põgenikega. See omakorda muudab esiteks keerulisemaks opositsiooni tegevuse autoritaarsetes riikides, sest kaotatakse poliitpõgeniku mõiste.

Mida sealt veel välja võib lugeda? Selles deklareeritakse migrantidele samasuguseid õigusi elukohamaa valikuks ja sotsiaaltoetusteks, nagu on olemas põliselanikel. Põhimõtteliselt võrdsustatakse seaduslik ja ebaseaduslik migratsioon ning kohustatakse ühinenud maid tagama illegaalide ligipääsu sotsiaalsüsteemile ja andma neile vajalikud dokumendid. Välja võib saata vaid kuriteo korral. Pakt võrdsustab poliitilised põgenikud majanduslike põgenikega. See omakorda muudab esiteks keerulisemaks opositsiooni tegevuse autoritaarsetes riikides, sest kaotatakse poliitpõgeniku mõiste ja asetatakse võrdusmärk kahe inimrühma vahele: ühed, kes riskivad oma eluga võitluses diktatuuri vastu, ning teised, kes seda diktatuuri passiivselt või aktiivselt toetavad, kuid on otsustanud läänemaadest paremat elu otsida.

Siinkohal pole üleliigne meelde tuletada, et enamiku ÜRO liikmetest moodustavad diktatuuririigid. Diktatuurimaadele on pakt kasulik. Teiseks avab pakt uksed sisserändele Lähis-Ida ning Põhja- ja Kesk-Aafrika maadest. Välja saata neid ei saa, välja arvatud juhul, kui nad on toime pannud kuriteo ja olemas on vastav kohtuotsus.

Mis on ÜRO ja tema bürokraatide huvi? Pakt järgib põhimõtteliselt ÜRO viimase 30 aasta tegevusloogikat ning samas tõstab ÜRO staatust. Kukub välja, et ÜRO – kelle patronaaži all pakt välja töötati – positsioneerib end ülemaailmse valitsusena.

Rändepakt on kui mitte sajandi sündmus, siis vähemalt käesoleva kümnendi kõige tõsisem ja märgilisem sündmus. Imelik, et sellest teavad ja teadsid sedavõrd vähesed ning meedia vaikis/vaikib. Kas pole?

*Autor väljendab oma isiklikke seisukohti. Mida võivad arvata AfD, EKRE ja Putin ta ei tea.