Andrei Kuzitškin: milliseid sisserändajaid pelgavad eestlased? Aga Eestis elavad venelased?

Kolumnist Andrei Kuzitškin. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Küsimus sisserändajatest ja Eesti suveräänsuse kaotamise oht kujunevad riigikogu valimiste kampaanias peatähtsaks, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin. 

Eestis puhkes kauaoodatud valitsuskriis. See oli sama vältimatu nagu talve algus või riigikogu valimiste lähenemine. Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Isamaa liit meenutas väga vene poeedi Ivan Krõlovi tuntud valmi tegelasi. Selles napisõnalises teoses räägitakse luigest, vähist ja havist, kes püüdsid ühiselt koormat vedada. Luik tahtis lennata taevalaotusse, vähk ronis tagurpidi, havi aga kiskus vette. Nii nende pingutused mingeid tulemusi ei andnudki.

Kuni liitlastel oli püha eesmärk saavutada võit Reformierakonna üle ja eelarve uutmoodi ümber jagada, seni suutsid nad kooskõlas tegutseda. Aga kui jutuks tulid riikliku julgeoleku põhimõttelised küsimused, jooksis kõik liiva.

Euroopa rändekriis, mida on tugevasti tagant kihutanud Venemaa, esitab väljakutse tervele Euroopa tsivilisatsioonile. See väljakutse nõuab adekvaatset reageerimist. Ent luik/Isamaa on käinud välja rändekaardi, püüdes nii oma populaarsust valijate seas pilvedesse tõsta. Keskerakondlik vähk püüab oma võimu säilitada. Sotsiaaldemokraatlik havi aga ihkab praeguse valitsuse sootuks uputada, vee sogaseks lüüa ja sellest siis «kala» ehk härra Ossinovskile välisministri tooli välja püüda. Selle segaduse ilmekaks näiteks kujunes vast valmis küpsetatud erakond Eesti 200, mis kutsus üles tagandama nii Mikserit kui Reinsalu. Niisugune poliitiline lapselalin hämmastab ikka tõsiselt: Eesti 200 liidrite arvates sarnaneb valitsuskriis nähtavasti kraaklemisega liivakastis ja kui riiukukki Sveni ja Urmast karistada, siis saabub liivakasti ehk Eestisse kohe rahu. Tegelikult ei saa me siin rääkida isiklike püüdluste kokkupõrkest, vaid tõsisest globaalsete huvide konfliktist.