Vladimir Svet.

FOTO: Pm

Ärme riku seda, mis töötab, ja selmet nõuda mõttetuid reforme, nõudkem poliitikutelt selgeid seisukohti ja vastutuse võtmist, kirjutab Tallinna Kesklinna vanem Vladimir Svet (Keskerakond). 

Rait Maruste eile avaldatud arvamus, et praegune valitsuskriis on kuidagi seotud vajadusega parandada põhiseadust, pani kulmu kergitama. Endine riigikohtu esimees ja praegune reformierakondlane toob oma väite tõestuseks kaks argumenti: rändeleppe arutelu saanuks toimuda mitte valitsuse, vaid parlamendi tasemel ning olukorda saanuks tegelikult lahendada hoopis konstitutsioonikohus.

Mis puudutab esimesse argumenti, siis tõesti, taolisi küsimusi oleks ehk saanud viia parlamentaarse arutelu tasemele. Ent selle tarvis ei ole vaja muuta põhiseadust ega ka praegu kehtivaid seadusi. Kui mõni erakond oleks tahtnud rändeleppega seotud küsimusi lahata, oleks nad saanud teha seda ka praeguste reeglite järgi, nt algatada olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Ei saanud ju see lepe tulla parlamendierakondadele üllatusena, arvestades, et otsuse selle väljatöötamiseks võttis ÜRO peaassamblee vastu juba 19. septembril 2016. Eriti naljakalt kõlab aga etteheide parlamentaarse diskussiooni puudumise kohta Reformierakonna poolt, kelle pika valitsemisaja jooksul muutuski riigikogu paljude silmis kummitempliks.

Maruste teine ettepanek, et tekkinud olukorda saanuks lahendada konstitutsioonikohus, on tavaline poliitiline spinn. Kas tal on vaja selgitusi rändeleppe õigusliku siduvuse kohta Eestile? Õiguskantsler on selgitanud, et ei ole. Miks on vaja selleks veel eraldi luua uus kohtuinstants, Maruste ei selgita.

Maruste teine ettepanek, et tekkinud olukorda saanuks lahendada konstitutsioonikohus, on tavaline poliitiline spinn. 

Ilmselt oli reformierakondlasest endise riigikogu liikme eesmärgiks kasutada ära tekkinud olukorda, et tuua päevakorda juba ammu teada eri ringkondade viljeletud idee konstitutsioonikohtust, mis USA näitel saaks anda poliitilisi seisukohti keerukates maailmavaatelistes vaidlustes. Tuletame meelde, et taoliste kohtute liikmeks nimetatakse tavaliselt just nende maailmavaate järgi. Kas Eesti tõesti vajab just sellist kõrgeimat kohut?

Tegelikult täidab konstitutsioonikohtu rolli Eestis juba praegu osaliselt õiguskantsler. Nagu ka tekkinud olukorras, annab ta õiguslikke selgitusi riigiõiguslikes küsimustes. Temal on õigus pöörata riigikogu tähelepanu seaduste potentsiaalsele vastuolule põhiseadusega, kutsuda riigikogu seadust muutma, minna vajadusel selle küsimusega riigikohtu ette. Ja seda õigust on nii praegune kui ka eelnevad õiguskantslerid kasutanud. Milles on siis probleem?

Keegi ei väida, et Eesti põhiseadus on ideaalne. Aga 27 aastat poliitilist elu ilma suuremate konstitutsiooniliste kriisideta on näidanud, et põhiseaduse põhimõtted ja institutsioonid on omavahel tasakaalus ning edukalt taganud ühiskonna toimimise. Põhiseaduse muutmine peab eeldama aastatepikkust diskussiooni mitte ainult parlamendis, vaid ka kõikide kodanikega ning selles peab olema saavutatud üldrahvalik konsensus. Võtkem eeskuju Soomelt, kes on põhiseaduse muutmist valmistanud ette aastakümneid. Ärme riku seda, mis töötab, ja selmet nõuda mõttetuid reforme, nõudkem poliitikutelt selgeid seisukohti ja vastutuse võtmist. Eriti valimiseelsel perioodil.