Vilja Kiisler: sotsid soss

rose Foto: daniel guffanti / PantherMedia / daniel guffanti

Kuigi sotsiaaldemokraatide juht Jevgeni Ossinovski asus isamaalase Urmas Reinsalu valitsusest lahkumist nõudes – vähemasti sõnutsi – väärtuspõhist välispoliitikat kaitsma, osutub ta sisepoliitilises plaanis kaotajaks igal juhul.

Kui peaminister Jüri Ratas reede varahommikul Ida-Virumaa poole teele asus, ei teadnud ta veel, et Ossinovski lööb ultimaatumi lauale, tehes peaministrile ettepaneku justiitsminister Reinsalu ametist vabastada. Veerand 11 paiku Postimehele Kallavere keskkooli juures intervjuud andes kinnitas Ratas, kulm kipras, et Eesti peaminister on ikkagi tema ja mitte Urmas Reinsalu, aga sel hetkel lootis ta ikkagi veel rahulikku päeva Ida-Virumaal. Kell 11.11 tegi Ossinovski Facebooki postituse, mis üllatas nii Ratast, suurt osa sotsiaaldemokraate kui ka laiemat avalikkust: nii jõulist väljaastumist ei oodanud sotsidelt keegi.

Ootamatu oli selle avalduse resoluutsus ilmselt Ossinovskile endalegi, sest sealt edasi on tema seisukohad järjest lahjenenud. Küsimusele, mis saab siis, kui Ratas Reinsalu valitsusest välja ei tõsta, pole ta vastata suutnud, mis tõendab, et FB postitus sündis emotsiooni pealt, peaaegu et sihitu lahmimise korras. Pärast seda, kui Reinsalu reedel sotsidele näkku irvitades teatades, et mingi Ossinovski teda juba põlvili ei suru, on Ossinovski eelistanud rääkida Eesti ühise välispoliitilise kursi taastamisest, selmet selgitada, missuguse näoga saaksid sotsiaaldemokraadid isamaalastega ühisesse koalitsiooni jääda. Missugune poliitiline väärikus neile siis veel üldse jääks? Arvestades veel seda, et esimeses sõjas Reinsaluga andsid sotsiaaldemokraadid «kanakarja kambaka» skandaalis alla võitluseta: nad jätsid umbusaldushääletusel lihtsalt osalemata.

Et Jüri Ratas püüab ultimatiivsed toonid mahedamaks keerata ja lepitust otsida, oli ootuspärane: lepitamine, ühendamine ja ümmargusekstegemine ongi tema firmamärk. Mismoodi see ka tegelikult võimalik oleks, on juba iseasi. Hambad-risti-valitsus kuni valimisteni? Ratas võiks teoreetiliselt isegi saada punktid kirja kriisi lahendamise eest, aga valitsus, mille ainus mõte on koospüsimine, on üsnagi kehv väljavaade, muu hulgas ka Keskerakonna jaoks.

Ratas pidanuks rändelepet valitsuskriisi süütenöörina ette nägema, aga tema reaktiivne toimimine oli toimuvast mitu pikka sammu maas. Sisepoliitika jõujooni ignoreeriv Ratas peitis pea liiva alla ja lootis, et torm läheb ise üle. Ent välk lõi sisse fataalse vältimatusega. Kuigi Ratas on möönnud, et rändeleppe tagasilükkamine valitsuses oli välispoliitiliselt halb märk, on ta hoidunud vähegi reljeefsamatest seisukohtadest, mis võiksid riivata Isamaa ja EKRE valijate tundeid. Peaministrina taandas ta end sisuliselt valitsuse juhi rollist ja lükkas vastutuse enda pealt ära: kriisi lahendades pole ta sõna võtnud mitte peaministrina, vaid Keskerakonna esimehena, kes soovib kevadistel valimistel võtta võimalikult suure hulga hääli. Oma moraalset kapitali ei kasutanud ka president Kersti Kaljulaid, kes esines avaldusega alles pärast seda, kui valitsuskabineti eitav otsus oli sündinud.

Ultimatiivses stiilis esitatud avaldusest taganedes ja tehes ettepaneku rändelepet arutada riigikogus on Ossinovski oma esindatud väärtustest samuti juba taganenud ja taandunud poliitmatemaatikasse. Eeldatavasti loodab ta rändeleppe asjus riigikogus positiivset otsust oodates Reformierakonna panust selle toetamisse, arvestades Kaja Kallase ja Urmas Paeti väljaütlemisi. Samas on ta ilmselt unustanud Jürgen Ligi räuskamise ja ka Kristen Michali, samuti selle, et Reformierakonnal on Keskerakonnaga ühine huvi kõnetada võimalikult laia elektoraati, paremkonservatiivset migratsioonikartlikku valijat sealhulgas.

Ühine välispoliitiline kurss on päriselt ka oluline teema, ainult et valimiste-eelses Eestis on sellest kahjuks võimatu kõnelda nii, et keegi kuulda võtaks. Ja sellest on kahju. Kogu see migratsiooniteema on populistliku hirmutamise ja ka otseste valedega juba nii ära solgitud, et siga ka ei söö. Seetõttu ei tähenda rändeleppe võimalik toetamine riigikogus kaugeltki seda, et valitsuskriis oleks lahendatud – rändelepe on pelk ajend, mitte valitsuskriisi põhjus. Pealegi kritiseerib Ossinovski ettepanekut lepet riigikogus arutada juba tema enda erakonnakaaslane, välisminister Sven Mikser.

Sotsiaaldemokraatide vastne Turu-uuringute rehkendatud reiting – seitse protsenti (võrreldes kuu varasema 12 protsendiga) – on erakonnale katastroofi mõõtu vahefiniš. Kujunenud olukorras on Ossinovski juhitavale parteile halvad mõlemad valikud: nii kõrvu lidusse tõmmates valitsusse jäämine kui ka ummisjalu sealt jooksupanek. Aga sotsid sotsideks: kui toimuvast tuleb järeldada, et väärtuspõhine välispoliitika tuleb valimiste-eelses Eestis üldse unustada, on päris kehvasti.