Juhtkiri: mida maksab karta? (2)
18. november 2018, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hirmudest tuleb teadlik olla, et osata nendega toime tulla. Peame oskama aru saada, millal on tõesti alust halvimat karta, millisel juhul on aga tegu kellegi loodud ohukujutlusega. Postimehe ja BNSi tellitud Kantar Emori küsitlus näitab, et üht suurt ja selget hirmu Eesti ühiskond tervikuna praegu ei taju, küll aga paistavad välja erisused erakondade toetajate lõikes.
Suurim osa, viiendik, kardab äärmuslaste ja populistide võimuletulekut. Keskmisest enam tuntakse seda hirmu peaaegu kõigi erakondade toetajate seas (Reformierakond, SDE, Vabaerakond, Isamaa, Keskerakond, Eesti 200).
Me tuleme okupatsiooniajast, kus (Sofi Oksaneni ja Imbi Paju nõukogude propagandat käsitleva artiklikogu pealkirja järgi) kõige taga oli hirm. Eesti valijad pole iseseisvuse taastamise järel andnud radikaalidele erilist võimalust ega ole usaldanud kellegi kätte riigis liiga suurt võimutäiust. Eestit on juhtinud koalitsioonivalitsused. Erakonnademokraatiat on pidevalt ja kohati teravalt kritiseeritud, see on viinud muutusteni erakondade sees ning toonud uusi tasakaalustavaid poliitilisi jõude riigikokku.
Kui hirmude jõujooned jooksevad selgelt läbi erakondade valimiste-eelse agenda, ei pruugi see olla kõige parem märk. Keskerakonna ja eriti EKRE toetajad näiteks kardavad suveräänsuse loovutamist ELile rohkem kui teised, Isamaa ja eriti EKRE mõjuväljas tuntakse hirmu massiimmigratsiooni ees. Vabaühenduste hea valimistava, millega ka suuremad erakonnad eelmise kümnendi lõpus nõustusid, taunib hirmutamist valmiskampaanias, nagu ka grupikuuluvuse alusel vastuseisu õhutamist, selmet keskenduda sisulistele küsimustele.
Hea valimistava, millega ka suuremad erakonnad eelmise kümnendi lõpus nõustusid, taunib hirmutamist valimiskampaanias.
Väärib märkimist, et Venemaad ei tajuta Eesti ühiskonnas erilise hirmufaktorina. Kindlasti oleks hirmutunne suurem, kui Krimmi sündmused oleksid ajaliselt lähemal või peaks idanaaber mõnda ulatuslikku õppust. Ka suveräänsuse loovutamist Euroopa Liidule ei peljata väga, iseäranis nooremate vastajate seas. Meenutagem, et Eurobaromeetri uuring näitas septembris 2018 ELi rekordilist populaarsust Eesti elanike hulgas. 74 protsenti toetab kuulumist riikide ühendusse, 88 protsendi hinnangul on riik liikmelisusest võitnud.
Keskmiselt 13 protsenti pelgab majanduskriisi. Kogemused teevad ettevaatlikuks ja näitavad õppimisvõime korral teed tarkade otsusteni. Näiteks väga paljusid leibkondi valusalt puudutanud üleilmne majanduskriis eelmise kümnendi lõpus, mis tõi kaasa palkade vähenemise ja tööpuuduse kasvu, õpetas, et selliseks olukorraks tuleb valmis olla – või vähemalt teha kõik endast sõltuv. Soovitus headel aegadel sääste koguda ja tulevikku kindlustada ei kehti ainult riigi puhul.