Eerik-Niiles Kross: see on juba kolmas tõsine hoop, mille Eesti läänemeelne positiivne maine on Jüri Rataselt saanud

Eerik-Niiles Kross Foto: Peeter Langovits

Kui mõne Facebooki postituse ja esimese sisulise küsimusega riigikogu poolt on võimalik lüüa uppi Eesti välispoliitika ja viia valitsus kriisi, siis on meil suur häda majas. See ei ole nali, ja seda analüüsivad oluliselt tõsisemad tüübid kui EKRE, kirjutab poliitik Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).

«Riigiasjades juhtub nii, et kui esilekerkivaid hädasid ette nähakse – mida on antud näha ainult targale inimesele – saab nad kiiresti kõrvaldada, aga kui nad on ettenägematuse tõttu lastud kasvada selliseks, et kõik neid näevad, enam rohtu ei ole,» kirjutas Niccolò Machiavelli 1513. aastal.

Ilmselgelt pole riigijuhtimise põhimõtetes 500 aasta jooksul palju muutunud, ei rumalate juhtide eksimustes ega võimumängurite silmakirjalikkuses. 

Lisaks (ja see pole ehk isegi halb) paljastus üsna mitme poliitiku kuulumine nende hulka, kellele jumal pole andnud võimet riiki juhtida.

Meetod, millega rändeleppe küsimuse abil kutsuti esile valitsuskriis ja Eesti välispoliitika suurim ämber taasiseseisvumisest saadik, on vana, tuttav ja viimastel aastatel palju kasutatud. Lisaks (ja see pole ehk isegi halb) paljastus üsna mitme poliitiku kuulumine nende hulka, kellele jumal pole andnud võimet riiki juhtida.

Minu teada kirjeldas kriisi vallandanud meetodit esimesena Aristoteles oma «Retoorikas», kuigi viimasel ajal kutsutakse seda peene nimega hübriid- või infooperatsiooniks, varasemal ajal lihtsalt demagoogiaks. Eesti keeles hanitamiseks. Aga kas pole mitte nii, et ükskõik kuidas sedasamustki nimetad, haiseb ikka ühte moodi?

Muide, Aristoteles arvas, et ükskõik kui hea retoorika, tõele ja faktidele tugineval argumentatsioonil on «loomulik» omadus olla edukam. Täna on siis ka Eestis tõestatud, et oleme jõudnud mitte ainult tõejärgsesse või postfakti ühiskonda, vaid ka seda, et see reegel enam ei kehti.

Hullem kui rämpstoit

Ma olen kaugel sellest, et näha seni pigem lääne intelligentsemate riikide hulka asetunud Eesti vabalanguse taga Euroopa autokraatiaihalejate klubisse mingisugust erilist infooperfatsiooni.

Kõik alaväärsuskompleksierakonnad alt-right'ist AfD ja EKREni on õppinud üsna hästi selgeks lihtsate hirmude ja inimeste igapäevamurede ärakasutamise nende kestvasse hüsteerilisse seisundisse viimiseks.

EKRE, venelased, suur osa Euroopa paremradikaale on aastaid teinud tööd, et panna võimalikult paljud inimesed uskuma oma ogaraid libanarratiive. Et viia keeruliste küsimuste arutelu igal juhul rappa. Et rände, samasooliste õiguste, üldse inimõiguste, põgenike, terrorismi, islami ja muude taoliste «laetud» teemade nimetaminegi vallandaks võimalikult paljude inimeste mõistustegevuse asemel nende emotsioonid.

Aga see pole kõnealusel juhul tähtis. Muidugi võivad oskuslikult ja mõnikord algoritmi abiga loodud libanarratiivid olla ohtlikud. Eriti kui nad on loodud inimeste eksitamiseks mingis poliitiliste huvide suunas. Üks Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi uuring näitas veenvalt, et libauudist jääb esimesel korral uskuma umbes 20 protsenti lugejatest. Stanfordi Ülikooli uurimisgrupp jõudis pikema eksperimenteerimise järel tulemusele, et libauudist usutakse umbes võrdsel määral sõltumata IQst või haridusest. Ühe Pew' uuringu 25 protsenti vastanutest ütles, et nad on edastanud tõesena uudist, mille puhul nad teadsid, et see on välja mõeldud.

On palju eestlasi, kes naudisklevad mõttes, et Angela Merkeli eesmärk (sic!) on Euroopa islamiseerida, kuigi nad muidugi teavad, et see pole tõsi.

Sedasorti poliitiliste sõnumite pareerimisel ei ole faktikontrolli või nende väljamõelduks tõendamisega seni kuskil suurt edu saavutatud. Miks? Sest sedasorti uudiste ja sõnumite tarbijate jaoks ei ole nende tõesus esmaoluline. Trumpi kõnede kuulajad arvatavasti teavad sisimas, et nende töökohti ei võtnud ära mehhiklased ja alt-right uudistevoo jälgija teab, et Hillary Clintonil ei olnud pitsarestoranis inimkaubanduse salaäri. Aga ta tahab seda uskuda, sest see sobib tema viha või hirmuga mehhiklaste, võõraste, Clitnoni, eliidi, parteide ja üldse kõigi temast edukamate või teistsuguste suhtes.

Need sõnumid ei kuulu tõe või vale kategooriasse vaid hoopis rohkem usu ja tunnete kategooriasse. On palju eestlasi, kes naudisklevad mõttes, et Angela Merkeli eesmärk (sic!) on Euroopa islamiseerida, kuigi nad muidugi teavad, et see pole tõsi. Libauudis on nagu rämpstoit, ainult hullem. Ta tekitab sus lisaks kõhu täitmisele ka hea tunde, ja teda tahaks süüa veel ja veel, isegi kui tead, et ta on tegelikult kahjulik. Aga kui rämpstoidust saab organism järgmiseks päevaks lahti, siis rämpsuudist ajust keegi välja võtta ei oska.  

Seda kõike teab või vähemasti peaks teadma vabariigi valitsus, peaminister Ratas, justiitsminister Reinsalu ja muud poliitikud, kes rändeleppe ümber tõusnud müra valitsuskriisi esilekutsumiseks kasutasid, selle asemel et asja rahulikult selgitada. Seda kõike on neile ju kuulsatel psühholoogilise kaitse seminaridel räägitud.

Rände raamlepingu kohta on väidetud et see «teeb rändest inimõiguse». Raamlepingus mitte midagi sellist muidugi ei ole ega saagi olla. Taolisi väited saab sünnitada ainult aju, kes sooviks, et migrantidel üldse mingeid õigusi poleks. Samuti ei käsitle raamlepe pagulasi, vaid hoopis näiteks Soomes või minu poolest Argentiias töötavaid eestlasi. Kui lepingule midagi ette heita, siis ehk liigset idealismi. Aga seda heideti ette ka professor Mälksoo lemmiku professor Martensi kaasalöömisel loodud Haagi konventsioonide puhul, mis ei lubanud enam sõjavange tappa ja üldse oli lubamatult tolerasrtlik.

Katastroof teistel põhjustel

Kogu mu ülaltoodud jutt on muidugi viljatu ses mõttes, et tegelikult ollakse lepingule vastu kahel täiesti lepinguvälisel põhjusel. EKRE ja nende trollid neile sobiva hüsteeria levitamise huvides. Neile ei ole lepingu sisu üldse oluline. Oluline on, et seda saab väita järjekordseks salaplaaniks, valitsuse, ÜRO ja illuminaatide kavaks välja suretada valge rass ja kõik sundkorras islamiseerida. Või mis iganes.

Justiitsminister Reinsalu ja vist kahjuks ka Isamaa fraktsioon saab muidugi aru, et see nii on. Ega suutnud vastu panna kiusatusele võtta punktivõit, teeseldes muret rahvuse püsimise või suveräänsuse kaitse või misiganes pärast, et natukenegi EKREga võistelda. Ühesõnaga, väike hale valimiseelne tõmblemine. Reinsalu, kes pidas piirileppe preambulit piisavaks Tartu rahu piiri äraandmisel, ei lepi ÜRO mittesiduva ränderaamleppe puhul valitsuse lisatava preambuliga. See oleks naljakas kui see poleks nii pagana kurb.

Lõpuks ei ole raamleppega mitteliitumine tõepoolest katastroof mitte leppe sisu pärast. Kõik, kes välispoliitika ja õigusega natuke rohkem on kokku puutunud teavad, et Euroopa Liidu liikmena on meil täna märksa suuremad kohustused inimesi viisakalt kohelda kui see lepe ette näeb.

Nüüd on näha, kuhu juhib riiki peaminister, kes on võimeline teesklema, et ta ei saa Ühtse Venemaa lepingu märgilisest tähendusest aru.

Katastroof on see kahel põhjusel. Esiteks välispoliitilise sõnumina. Raamlepingust väljajäämine asetab Eesti postsovetlikku või uusautoritaarsesse, tavaliselt umbkeelsesse ja meelsesse  Ida-Eurooplaste klubisse. Mitte ehk lõplikult ja jäädavalt, aga piisavalt, et seda tähele pandaks. See on juba kolmas tõsine hoop, mille Eesti läänemeelne positiivne maine on Jüri Rataselt saanud. Esimene oli muidugi Ratase keeldumine lõpetada peaministripartei leping Ühtse Venemaaga. Teine oli tema keeldumine lõpetada Kremli telekanali nuumamine maksumaksja raha eest. Nüüd on näha, kuhu juhib riiki peaminister, kes on võimeline teesklema, et ta ei saa Ühtse Venemaa lepingu märgilisest tähendusest aru.

Teine põhjus on aga nõrkus, mida Eesti valitsus või täpsemalt peaminister selles nn kriisis ilmutas. Sest mida arvab peaminister raamleppest, ei tea me tänini. Saab ainult järeldada, et tal on sügavalt savi, peaasi et ei peaks ebamugava teemaga tegelema.

Kui mõne Facebooki postituse ja esimese sisulise küsimusega riigikogu poolt on võimalik lüüa uppi Eesti välispoliitika ja viia valitsus kriisi, siis on meil suur häda majas. See ei ole nali, ja seda analüüsivad oluliselt tõsisemad tüübid kui EKRE. Ainus positiivne asjaolu tänases seisus on, et vähemasti ei olnud tegemist päris julgeolekukriisiga. Peaminister, kes nende ridade kirjutamise ajal avab curling'u võistlust, tõestas oma sisutust ilma riiki siiski päriselt kaotamata. Machiavelli ajal me nii lihtsalt ei pääsenuks. Päris kriisi ajal ka mitte.