Valitsusele head teed minna.

FOTO: Andrus Peegel

Kuula artiklit

Kolm ja pool kuud enne valimisi piisab valitsuse kriisi ajamiseks väga vähesest. Sel korral näiteks siis dokumendist, mille kohta isegi ei olnud tarvis valitsuse otsust. Valitsus ei otsustanudki, aga lõpp saabus ikkagi.

Kogu kriisi keskmes on märksõnana «valimised». Lähemal vaatlusel on kõigil koalitsiooni kolmel osalisel erinevad põhjused, miks käituti nii, nagu seda tehti. Aga pingete kolle vaevalt et asub ühes ÜRO deklaratsioonis.

Isamaa. Kantar Emori viimase uuringu järgi 4,6-protsendilise toetusega erakond ei saa lubada endale ühegi protsendikümnendiku kaotust. Rändeteema on midagi, mis läheb Isamaa valijatele korda. Lihtsalt ei ole võimalik, et ükskõik kui deklaratiivse rändepakti teemal saaks Isamaa astuda sammu tagasi rännet pooldavale seisukohale. Lihtsalt ei saa. Eriti kui Isamaa fraktsioon otsustas ühiselt enne valitsuse arutelu, et Eesti ei peaks ÜRO rändepaktiga liituma. Justiitsminister Urmas Reinsalul polnudki valitsuses tegelikult muud võimalust kui kaitsta oma fraktsiooni seisukohta. Sellest ta ei taganenud. Nagu ei näinud ta ka põhjust taganeda SDE esimehe soovi peale ametist.

Sotsiaaldemokraadid. SDE liikmest välisminister Sven Mikseri ministeerium on ÜRO rändepaktiga liitumist ette valimistanud mitu aastat. Kes muu kui välisminister peaks selle eest seisma. Vajalikku tuge ta peaminister Jüri Rataselt ei saanud. SDE esimehe Jevgeni Ossinovski nõudmine, et Reinsalu peaks valitsusest lahkuma, üllatas nii koalitsioonikaaslasi kui ka osa sotse. Reinsalu vaid kaitses Isamaa poliitikat, Ossinovski sättis ta aga ultimaatumi keskmesse: kas läheb Reinsalu või lähevad sotsid. Ossinovski siin aga järele anda ei taha, sest ühe korra ta juba n-ö halastas Reinsalule, kui valis tema umbusaldamise asemel koalitsiooni püsimise. Ka SDE reiting pole suuremat kiita, eriti kui Eesti 200 ülespoole rühib.

Keskerakond. Peaminister Jüri Ratasel on vaja vältida enda mahahääletamist ja tagada riigieelarve vastuvõtmine. Lühidalt – hoida valitsus koos. Eespool kirjeldatud seisukohti ja samme vaadates oli see eile pärastlõunaks juba pea võimatu ülesanne. Neljapäeval pakkus ta välja kompromisse, kuidas rändepakti olukorda kuidagi kesktee kaudu lahendada. Need ei sobinud. Ratas räägib, et valitsus ei otsustanud kummagi poole kasuks. Tulemus on aga ikkagi sobiv just Isamaale. Pärast ultimaatumeid oli eile õhtuks pall Ratase käes: sotsid või Isamaa. Kolmekesi jätkamine on sisuliselt võimatu.

Kas midagi oleks ehk saanud päästa? Võibolla. Terve mööduva nädala esimese poole erakonna valimisasjadega rakkes olnud peaminister Ratas ei tundnud olukorra tõsidust õigel hetkel ära. Vahest ei saanudki tunda, sest vaidlus polnud ju ühegi valitsuserakonna põhimõttelistes lubadustes. Nagu selgus ka, oli valitsuserakondadele olulisemaid asju kui kokkuleppele jõudmine. Reedel katkestatud kampaaniaüritus Ida-Virumaal oli Ratasel aga juba hiljaks jäänud samm. Kõik eelnevad päevad oli kriis jõudnud vaid tuure koguda.

Aga mis sest kõigest enam. Oli ilusat, kurba ja naljakat. Head teed minna.