Sõnaraamatud.

FOTO: Peeter Kümmel

Sõnavara on keele kõige liikuvam ja muutuvam osa ja ka inimestele meeldib uusi sõnu leiutada. Eesti Keele Instituudi keelenõuandest küsitakse tihti, kuidas saaks üht või teist uut sõna kasutusele võtta. Tavaliselt vastame, et mingit sellekohast standardprotseduuri ei ole, hakake kasutama ja kui sõna saab tuntuks, jõuab see ka sõnastikesse. Ent on ka erandeid, näiteks 2010. aasta presidendi sõnavõistluse võidusõna taristu, mille levikule aitas ajakirjandus palju kaasa.

Kui lugeda mõnd 100 aasta vanust eestikeelset teksti, siis on see enamasti üldjoontes arusaadav, aga sageli kuidagi harjumatu. Sõnatüved ja liited on tuttavad, kuid tunduvad natuke veidrad, näiteks keegi võppas hirmuliselt, kuskil pandi keeldus maksma, autol oli nobe kiirestus või mingi ettevõtmine oli kahtlik. Aga ehk polegi kõik saja aasta vanused sõnad nii kentsakad ja vanaaegsed? Me teame rahvatarkust, et uus on unustatud vana. Miks mitte pöörata vahel pilk minevikku, lausa 100 aasta taha, ja vaadata näiteks, milliseid sõnu soovitas esimene eestikeelne ÕS ehk 1918. aastal ilmunud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat“?

Üks uute sõnade leiutamise põhjuseid on sageli see, et soovitakse võõrsõna asemele leida eesti omasõna. Kas olete kunagi mõelnud, kuidas võiks eesti sõnaga öelda näiteks rojalist või likvideerima? 100 aasta vanune ÕS pakub neile omavasteid kuninglane ja lõppama. Need, kellele liitsõnad liiga pikad ja kohmakad tunduvad, leiavad samuti ÕS 1918-st nende asemele toredaid tuletisi, näiteks kasutütre asemel tütrend, seenemetsa asemel seenik ja võsanoa asemel võsar. Kui aga snepper ise kinni klõpsab, siis võib öelda, et uks lukkub (st läheb lukku). Mõni sõna on aga selline, mis paneb mõtlema, kuidas ilma selleta seni elatud on. Kuidas näiteks nimetada seda, kui keegi puristab huultega, nii et kostab põrisev heli? ÕS 1918 teab – see on moperdamine. Kui ma aga tahan edaspidi öelda, et teen väikese sõidu, näiteks jalgratta, auto või hobukaarikuga, siis ütlen, et teen sõidaku.

Need, kelles tärkas huvi saja aasta taguse eesti sõnavara vastu, saavad alates 20. novembrist uurida 1918. aasta „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu“ kommenteeritud väljaannet, mis ilmub Eesti Keele Instituudi kodulehel veebisõnastikuna. Veebivorm on võimaldanud luua silla saja aasta taguse ja uusima õigekeelsussõnaraamatu vahel ning pakkuda kasutajale selgemat vormistust kui omaaegses väljaandes. Head avastamist!