Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni rahvuslusevastane Blitzkrieg tiivustas kõigi maade vasakpoolseid, ka Eesti omi. Kuid eri rahvuste iseloomud on tajutavad ka kõige internatsionalistlikumal moel äramikserdatud ajuga poliitikute retoorikas. Ja Macron on üdini prantslane. Hercule Poirot'd oli kujutatud geniaalse eneseväärika belglasena, kes silmanähtavalt ärritus iga kord, kui teda peeti prantslaseks. Nikolai Gogol suhtus «Surnud hingedes» irooniliselt frankomaaniasse: «Puha ahvimine! Et prantslane on neljakümneaastaselt samasugune laps, nagu oli viieteistkümneaastaselt, siis anname pihta ka meie!»
Macron, kes ongi juhtumisi 41 aastat vana, ei tundu aduvat, kuidas tema öeldu hakkab kajama. Ta on nimetanud probleemiks seda, et iga naine Aafrikas sünnitab seitse kuni kaheksa last, ja teda süüdistati rassismis. Angela Merkeli taandumise sogases vees eurooplaste kõneisiku ruuporit õngitseva Macroni dàzìbào'd võivad nüüd riivata juute.
1917. aasta sügis läks ajalukku mitte üksnes vasakideede kehastuse kõrgeima vormi – omaenda rahva ja kultuuri vastu suunatud terrori ja genotsiidiga – vaid ka Balfouri deklaratsiooniga. Krahv Arthur James Balfour kinnitas Suurbritannia välisministrina 2. novembril, et tema riik suhtub ülimalt lojaalselt juutide rahvuskolde loomisesse Palestiinas. Oma rahvusriigini jõuti alles 14. mail 1948, kui oli moodustatud Iisrael: juudid said oma riigi ja riigikeele.