Andrei Hvostov

FOTO: Liis Treimann

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Saksa päritolu juudi soost Ameerika filosoof ja klassikaline filoloog Leo Strauss võttis 1951. aastal kasutusele termini reductio ad Hitlerum, mis on äratuntavas suguluses antiikse retoorikavõttega reductio (või argumentum) ad absurdum – väite ümberlükkamine selle viimisega absurdini. Meetodi kasutamisel oli Platoni järgi kõige osavam kreeklaste seas Sokrates.

Leo Straussi terminiga tähistatakse olemuslikult midagi muud: võtet, millega lüüakse oponendil jalad alt, süüdistades teda Hitleri-meelsuses või sümpaatias natside vastu. Näiteks kui mõni inimene armastab hundikoeri, siis – kuna hundikoeri armastas ka sakslaste Führer – reetvat see tema natsimeelsuse.

Ma ei võtnud näidet juhuslikult; 1990. aastatel, kui viibisin sagedasti Saksamaal, tuli mul niisuguste mõttekäikude üle tihti imestada. Berliini vasakpoolsete meelest oli kahtlane kõik, alates Baieri nahkpükstest ja fraktuurkirjast kuni üliõpilaskorporatsioonidesse kuulumise ja Leni Riefen­stahli või Richard Wagneri imetlemiseni välja. Endeemilise pruuni katku batsillid tuli terava pilguga tuvastada ning siis nendega võitlusse asuda. Võitluse meetodid olid minu parempoolsete sõprade hulgas lõputu naljaheitmise ning sagedasti ka tõsise meelepaha objektiks.