Ajateenijad harjutavad linnalahingut Paide endises piimakombinaadis. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kindralleitnant (reservis) ja riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Johannes Kert (Reformierakond) võtab luubi alla, mida peab Eesti kaitsevõimekust silmas pidades hädasti väljaarendama.

Viimase kümne aasta jooksul on Euroopas või selle vahetus läheduses toimunud mitmeid sõjalisi konflikte, mis mõjutavad otseselt julgeolekuolukorda meie geopoliitilises ruumis. Moskva ette võetud sammud on jalge alla tallanud rahvusvahelise õiguse, millel on põhinenud Teise maailmasõja järgsed riikidevahelised suhted Euroopas. NATO-l on tulnud oma eelmise kümnendi strateegiaid revideerida ja tähelepanu on viimasel ajal suundunud NATO liikmesriikide, eriti idatiiva riikide kaitse organiseerimisele. Meie ajakirjanduses on palju juttu tehtud Põhja-Atlandi lepingu 5. artiklist (põhineb kollektiivkaitsel ehk relvastatud rünnakut ühe liitlase vastu käsitletakse rünnakuna kõigi vastu) ja selle rakendamise tõenäosusest. Vähem on lugeda olnud leppe 3. artiklist. Põhja-Atlandi lepingule, sealhulgas 3. artiklile, allakirjutamisega on Eesti võtnud endale kohustuse arendada ja säilitada oma kaitsevõimet eraldi ja ühiselt koos NATO liitlastega, luues sellega aluse ühisele kaitsele.

Kaugel me oleme?

27 aastat on Eestis tegeldud riigikaitse ülesehitamisega, sellest 14 aastat NATO täisliikmena. Nende aastate jooksul on olnud igasugust, entusiastlikku, kohati ennastsalgavat ülesehitustööd, häid ja ka halbu otsuseid, kiireid ja efektiivseid arenguid, aga ka eksirännakuid, mis on kulutanud mõttetult aega ja vahendeid. Meie tegevusi on mõjutanud erinevate riikide eeskujud, arengud NATOs ja vastuolulised soovitused, kahjuks ka riigireetmises süüdi mõistetud Herman Simm ja muud temataolised. Nii et oleksime oma arengus võinud olla kaugemalgi. Siiski on aastatega saadud vajalikud kogemused ja enesekindlus liikuda otsustavalt edasi; aega ja vahendeid arenguks eesmärgipärasemalt, varasemast täpsemalt kasutades.

Eesti avalikkuses on tõusnud küsimus vajadusest riigikaitselise võimekusega edasi liikuda. Valimisteks valmistuvate erakondade programmides on rohkemal või vähemal määral juttu ka riigi julgeolekust ja kaitsest. Ilmselt konkureeritakse omavahel SKPst protsentide pakkumises riigikaitsekuludeks, samas hoiab poliitikuid tagasi teadmine, et muud rahastamist vajavate valdkondade esiletoomine on valimiste eel valijate häälte saamisel määravam.

Eesti ja teiste Balti riikide julgeolekukeskkond on vaieldamatult võitnud NATO otsusest paigutada siia liitlaste pataljoni ekvivalendis lahingugrupid. Heidutuse lävi on tõusnud, kuid see ei anna meile vähimatki põhjust loorberitele puhkama jääda. Pigem peame mõtlema sellele, kuidas ja millises prioriteetide järjekorras edasi liikuda.

Soovitan prioriteedid reastada järgmiselt:

  • Side- ja juhtimissüsteemide edasiarendamine.

    Side- ja juhtimissüsteemide jätmine tänaseks saavutatud tasemele päädib lihtsas ja otsekoheses keeles väljendatult sellega, et meie väed ei suuda olla õigel ajal õiges/vajalikus kohas. Muud võimed muutuvad mõttetuteks, kui nad ei ole juhitavad adekvaatselt olukorra vajadustega. Piisavad, tänapäevased side- ja juhtimislahendused ei ole kindlasti odavad, kuid ainult moodsaid lahendusi kasutades ja kombineerides on võimalik olla õigel ajal õiges kohas. Kaitsevägi on arendanud just moodsaid ja asjakohaseid lahendusi, kuid täna on küsimus piisavuses ja see on peamine murekoht. Eelkirjeldatud põhjustel on kaitseväe turvalise side- ja juhtimissüsteemi edasiarendamine absoluutne prioriteet kõige muu ees.
     
  • Keskmaa õhutõrje arengu kohene algatamine.

    Keskmaa õhutõrje puudumisel ei ole võimalik hoida avatuna logistilisi kanaleid võitlevate vägede varustamiseks kütuste, toidu, tagavaraosade, laskemoona, täienduste ja muu vajalikuga, samuti ei ole evakueeritavad haiglatesse haavatud jne. Vägede manööver (olla õigel ajal õiges/vajalikus kohas) operatiivvajadustest tulenevalt on keskmaa õhutõrjeta raskendatud või kohati võimatu. Ka liitlaste täienduste maabumisoperatsioon ja liikumine vajab keskmaaõhutõrje kattetegevust. Keskmaa õhutõrjevõimekuse puudumine tähendab, et paari esimese kaitsetegevuse päeva järel on kaitsevägi sunnitud jätma maha enamuse raskerelvastusest ja tehnikast ning minema üle sissitegevusele. Riigi tsiviilelanikkonna varustamiseks vajalike veoste teostamine on häiritud või lakkab täielikult ilma keskmaa õhutõrjeta. Keskmaa õhutõrjesüsteeme on ka NATO vanadel riikidel minimaalselt ja nende paigutamine Baltikumi ei ole reaalne või on väga vähe tõenäoline. Vanades NATO liikmesriikides on õhukaitse suuremas osas rajatud hävituslennuväele, mida käesoleval ajal ka intensiivselt moderniseeritakse. Keskmaa õhutõrjevõimekust ei ole võimalik luua lihtsalt ostes keskmaa õhutõrjesüsteeme. Selle võime arendus on aastatepikkune järjepidev jõupingutus, mis on mõistlik luua Balti riikide koostöös.
     
  • Rannikukaitsevõimekuse arengu kohene algatamine.

    Venemaa Balti laevastik ei ole end Balti merel tundnud nii vabalt kui täna iialgi varem. Läänes meie selja taga toimub Balti laevastiku alaline liiklus Peterburi ja Kaliningradi vahel. Tuues ettekäändeks gaasijuhtme «Nord Stream» julgeoleku tagamise vajadust seilavad Venemaa Balti laevastiku alused NATO jaoks strateegiliselt olulistes piirkondades Bornholmi saare ja Taani väinade lähistel. Ilmselt on lugejal veel meeles Vene lennukite «huligaanitsemine» USA sõjalaevaga käesoleva aasta kevadel ja muud sarnased vahejuhtumid Balti merel. Rannikukaitse puudumine muudab Eesti kaitsetuks üheaegselt paljudest suundadest, rääkimata võitlevate vägede tagalaala haavatavusest meredessandi tulemusel. Sarnaselt keskmaa õhutõrjega ei ole antud võimekus hetkega loodav. Rannikukaitse võimekuse eelduseks on kaasaegse NATOga ühildatava mereseiresüsteemi väljaarendamine. See annab võimaluse nii meie enda loodavat rannikukaitse tõrjevõimekust kui ka NATO vastavaid võimekusi kasutada õigel ajal ja õiges kohas. Seejärel omandab vastavate kaasaegsete rannikukaitse relvasüsteemide hankimine mõtte.

Kirjeldan tänases artiklis vaid kõige kriitilisemate, seni puuduvate sõjaliste võimete arendusvajadust. Need võimekused maksavad reaalset raha maksumaksja taskust. Kaitseministeeriumil koos kaitseväe peastaabiga on välja arvutatud üsna täpsed hinnalipikud igale nendest võimekustest. On poliitilise tahte ja valikute küsimus, kas vajalikke sõjalisi võimeid asutakse arendama või loodetakse heale õnnele, pistes pea liiva alla.

Reformierakond on oma valimisprogrammis lubanud kaitsele eraldada vähemalt kaks protsenti SKPst ja finantseerida täiendavalt kriitiliste võimekuste loomist valitsuse fondidest. Arvangi, et kaitseväe rutiinne aastane kulu nii personali, infrastruktuuri, varustuse hoolduse ning täiendamiseks hangete ja väljaõppe moderniseerimise tarvis saab tulevikus olema ca kaheprotsendine. Uued vajalikud võimekused peaksid valitsuselt tulema järk-järguliste investeeringutena.

Juba täna on asjakohane mõelda ka tuleviku operatiivsete võimete loomisele. Siin paar näidet.

  • Kaugtulevõimekuse edasiarendamine täppisrelvasüsteemide hankimise/arendamise teel.

    See on võimekus tabada vastase side- ja logistikakeskusi suurtelt distantsidelt, samuti vägesid nende rünnakuks koondumisalal, mis annaks meie kaitseväe lahinguvõimele oluliselt juurde.  Ka selle võime saavad algatada motiveeritud ja ette valmistatud inimesed. Selliste inimeste valikust tulebki juba täna alustada. Eesti teadusasutuste kaasamine on samuti vajalik võimalikult varases faasis.
     
  • 3B ühise laevastiku ettevalmistamine.

    Kallis, aga vajalik sõjaline võimekus, mis on mõttekas arendada 3B ühiselt Beneluxi maade ühislaevastiku eeskujul. Rahvuslikud laevastikud jääksid baasiks 3B ühise laevastiku võimete ettevalmistajateks (force provider). 3B ühise laevastiku eesmärk on koostöös teiste NATO riikide laevastikega tagada merelised veosed Balti mere lääneosast Balti riikide sadamatesse.

Need ei ole kaugeltki kõik vajalikud võimekused mida vajame. Palju on võimalik luua ka suhteliselt odavalt organisatoorsel meetodil. Selleks tuleb aga eelkõige muuta meie riigile omaseks saanud n-ö silotorni kultuuri. Edaspidi nendest pikemalt.