Taavi Minnik: uz priekšu, latvieši!

Läti lipp. Foto on illustratiivne. Foto: diena.lv

Kui kellelgi kangastuvad praeguses populistide ja äärmuslaste hüsteerias kõiksugu jõledused ja koledused, mis võivad juhtuma hakata, siis hingake sisse ja rahunege maha. Need hirmud on kardinaalselt ülepingutatud. Heitke pilk Eesti demograafilisele olukorrale, sest selliste vägivaldsete ekstsesside ja demograafilise dünaamika vahel eksisteerib korrelatsioon. Sellised arengud, millele te kaudselt või vahel ka otseselt vihjate, on võimalikud seal, kus võib täheldada demograafilist ülekuumenemist ja kus on nooruslikku energia ja jõu ülejääk.

Midagi sellist oli saja aasta taguses Eestis, mitte praeguses. Vaadake aastaid 1918–1919: mitmesugustes vägivaldsetes ekstsessides kaotas Eesti ühiskond ümmarguselt 2000 inimest, pea sama palju kui otsese lahingutegevuse läbi Eesti Vabadussõjas. Kuid need on juba ammu unustatud ajaloopeatükid. Sellesama noorusliku energiata poleks olnud ka mingit Eesti Vabadussõda, sest kui poleks olnud noori, eeskätt 17–21-aastaseid vabatahtlikke, kes mobilisatsiooni alla ei käinud, ja ülejäänud entusiaste, kes moodustasid väikese tuumiku, mis tõmbas ülejäänud kaasa, poleks olnud eesti ajaloo kõige säravamat võitu. Sest algas ju kogu Vabadussõda sellega, et eesti täismehed jooksid Narva rindelt nõrgema vastase koosluse ees laiali.

Meie lõunanaabrite lätlastega oli samasugune lugu. Väike grupp entusiaste ja noori vedasid raskes olukorras välja. Läti valmistub pühapäeval tähistama Läti Vabariigi 100. aastapäeva. Läti 100 on ka eriline eestlaste jaoks, sest lätlaste ja eestlaste suhted on kuni 2000. aastateni olnud pigem jahedad ja iroonilised. Lähenemine on alanud just praeguste põlvkondade ajal. Oma osa Eesti-Läti rahva suhete tihenemises ja parenemises mängib viimastel aastatel ilmselt ka Rõivase, Ossinovski ja Ratase-sarnaste genialissimuste käpardlik poliitika.

Miks meie suhted on jahedad olnud? Esiteks mängib rolli veel kauge ajalooline vaen rahvaste ja hõimude vahel, konkurents territooriumide pärast, keelepiiri edasi-tagasi liikumine piirivööndis, kunagine talude päriseks ostmise aegne konkurents maa pärast. Aga loomulikult ka tavapärane iroonia naabrite arvel – sest kellele need naabrid ikka meeldivad ja milline naaberrahvas meile meeldib?

Meie, eestlased, oleme pidanud lätlasi tänamatuks, kuid lätlaste poolt vaadates polegi millegi eest tänada. Konkureerime majanduslikus mõttes samas turunišis, nüüd ka investeeringute, tähelepanu ja muu nimel.

Samas on lätlased meile lähim rahvas mitte ainult kultuurilt (v.a Latgale), vaid ka verelt, sest geenidelt on lätlased meile lähimad sugulased. Edasi tulevad loodevenelased, eriti Pihkvamaa skobarid, siis Roslageni ja Ahvenamaa asukad, soomlased alles kusagil taga. Mida naabritele 100. sünnipäevaks soovida? Nende oma keeles: «Uz priekšu!» – ikka edasi ja edasi!