Juhtkiri: kes tahaks olla kaotaja?
15. november 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui riigikogu valimised oleks toimunud eelmisel nädalal, oleks meil parlamendis viis-kuus erakonda. Uue tulijana pääseks Toompeale Eesti 200, mis saaks natukene rohkem kohti, kui praegu on Vabaerakonnal ja EKRE-l. Välja langeks Vabaerakond ning võib-olla ka Isamaa.
Mida lähemale tegelikule valimispäevale jõuame, seda olulisemaks küsitlused saavad. Eriti just neile erakondadele, mille populaarsus kõigub küsitlusest küsitlusse viieprotsendilise künnise läheduses: kes saab valimispäeval väiksema osa häältest, see ei pääse Toompeale riigikogu saali tööle. Riigikogu valimisi peavad inimesed tõsiseks asjaks ega taha, et nende hääl läheks kaotsi. Ses mõttes on küsitlustel isetäituva ennustuse omadusi ning eriti Isamaale on eluliselt tähtis ka küsitlustes kiirelt nina vee peale saada.
Seekordse küsitluse kõige huvitavam nähtus on kaheldamatult Eesti 200 valimiskünnist ületav tase – kaheksa kuni üheksa protsenti. Kes seda vastsündinud erakonda toetavad? Kelle varasemaid toetajaid on nad enda poole meelitanud? Ja kas toetus jääb või kaob?
Kui üldiselt paistab uue poliitilise kaubamärgi ligitõmbavus olevat enam-vähem ühtlase mõjuga naistele ja meestele, eestlastele ja teistest rahvustest inimestele jne, siis üks hakkab tabelist kohe silma. Üliõpilaste ja õpilaste seas on vaid Reformierakonnal suurem toetus kui erakonnal Eesti 200 – vastavalt 22 ja 17 protsenti. Just noored paistavad sellelt poliitikasse pürgivalt seltskonnalt midagi erilist ootavat.
Seevastu sotsiaaldemokraatide (SDE) populaarsus on noorte (18–34-aastased) hulgas värske küsitluse järgi madalam kui kesk- ja vanemaealiste seas. Samas on SDE ise esitlenud end noori kõnetava erakonnana. Enam kui kolmandik 18–34-aastastest toetab hoopis Reformierakonda. Kõigi ülejäänud erakondade (v.a veel rohelised) populaarsus noorte hulgas on madalam kui nende üldine toetus.
Selle küsitluse tulemused ei luba kahjuks veendunult vastata küsimusele, kelle varasemaid toetajaid köidab nüüd Eesti 200 rohkem või kui palju on nende pooldajate seas inimesi, kellel varem meelepärast erakonda polnudki. Juba septembrikuise küsitluse põhjal kirjutasime nende kohta, et «on vist võimalikke valijaid ära meelitanud sotside leerist» ja see «vist» kehtib endiselt.
Eesti 200 toetajate sotsioloogiline portree on kuust kuusse olnud väga muutlik. Kui septembris oli nende toetajate hulgas muust rahvusest kodanikke mitu korda rohkem kui eestlasi, siis nüüd vahet peaaegu polegi. Septembris toetasid neid rohkem mehed kui naised, aga nüüd on hoopis Eesti 200 meelseid naisi rohkem. See muutlik pilt ei luba kuidagi tõsikindlalt ennustada, et ka valimispäeval saadab erakonda Eesti 200 suur edu. Ka seda, kui tugev tuleb nende valimisnimekiri, me ju veel ei tea. Kuni tegeliku valimispäevani on Eesti 200 tulemus ilmselt üks suuremaid küsimärke.