Politseiauto

FOTO: Elmo Riig

Eripensionid kaovad. Millal ja millisel viisil, on aja küsimus, kuid mitte ainult. See on ka põhimõtteline ja riiklik küsimus.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Kui 1990. aastatel loodi eripensionid politseinikele, prokuratuuri ja riigikontrolli töötajatele, sõjaväelastele ja teistele, siis oli see otsus kantud soovist hoida inimesi tööl ning meelitada neid institutsioonidesse, mille maine oli pärast nõukogude aega väga madal,» seisab 14. novembri Postimehe juhtkirjas. See on õige, kuid mitte ammendav, sest tänase tarkusega eilsete otsuste kritiseerimine pole ei otstarbekas, arukas, ega õiglane.

25–30 aastat tagasi oli korrakaitsjate tööpõld sootuks teistsugune. Sageli ei olnud altkäemaksu pakkumise saanud politseinikule alternatiiv ausana jätkamine, vaid põhjendatud hirm oma elu ja oma lähedaste elu pärast. Sellega ei õigusta ma võimalikke allaandjaid, vaid meenutan, et need, kes pakkumise tagasi lükkasid ja ikkagi ametisse – politseisse, piirivalvesse, tolli, kaitseväkke – edasi jäid, magasid peale lukus uste ja trellitatud akende veel ka püstol padja all. Päriselt.