L, 10.12.2022

Läti küttide au ja viletsus

Intervjuu professor Eriks Jekabsonsiga
Taavi Minnik
, arvamustoimetaja
Läti küttide au ja viletsus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 10
3. Kurzeme pataljoni vabatahtlikud 1915. aastal.
3. Kurzeme pataljoni vabatahtlikud 1915. aastal. Foto: Wikipedia

Läti ajalugu aastatel 1917–1919 on väga vastuoluline. Kui Eestis ja mujal teatakse Läti kütte põhiliselt tänu sellele, et nad sõdisid Lenini ja enamlaste poole peal, siis Lätis meenutatakse sageli seda, kuidas läti kütid võitlesid vapralt Esimese maailmasõja rinnetel. Läti iseseisvuse sajanda aastapäeva eel käis arvamustoimetaja Taavi Minnik koos Läti Ülikooli ajalooprofessori Eriks Jekabsonsiga üle Läti ajaloo segasematest perioodidest, aga küsis ajaloolase käest ka Läti tänase päeva ja tuleviku kohta.

Aastal 1915 vallutasid sakslased Kuramaa. Lätlased asusid massiliselt oma maad kaitsma ja nii sündisid läti kütiväeosad. Läti üksused said peagi tuntuks oma vapruse poolest. Ainuüksi 1916. aasta jõululahingutes kaotasid läti kütipolgud 40 protsenti oma isikkooseisust. See tõi kaasa läti sõdurite pettumise Vene sõjaväe ülemjuhatuses. 1917. aasta Vene revolutsioonide ajal sattusid kütid tugeva enamlaste mõju alla. Samas olid läti pataljonid näiteks Siberis ka valgete Koltšaki armees. Ka Jekabsons rõhutab, et läti küttidega pole asjad nii mustvalged, nagu harjutud mõtlema.

-Eestlasele seonduvad läti kütid eelkõige Lenini ja enamlastega. Kuidas suhtutakse neisse tänapäeval Lätis?

Nii Eestis kui ka Lätis on selline arvamus tekkinud varasema ajalookirjutuse mõjul, mis ei lähene sellele küsimusele õigesti. Kahe maailmasõja vahel räägiti, et läti kütid on punased ja halvad, pärast sõda nõukogude ajal räägiti, et nad kõik olid väga punased ja väga head. Tegelikult nad polnud punased, vähemalt mitte alati. Lihtsalt 1917. aasta lõpuks oli terve Läti erinevalt Eestist sakslaste poolt okupeeritud. Sakslasi loeti toona kõige suuremateks vaenlasteks ja läti küttidel polnud mingit võimalust Lätti tagasi minna. Ainuke väljapääs oli Venemaale taanduda ja seal puhkenud kodusõda lõi täiesti uue olukorra. Tähtis oli Venemaal läti üksused säilitada, mitte lubada lätlasi mööda erinevaid üksusi laiali pillutada. 1919. aastal enamik Nõukogude Läti sõjaväes olnud lätlasi deserteerus. Kui neile sai selgeks, mida kujutas endast nõukogude võim, siis nad tulid üle ja paljud neist olid Läti armees hiljem juhtivatel kohtadel. Need, kes jäid 1919. aastal Punaarmeesse, tulid 1920. aastal ikka enamikus Lätti tagasi.

Ega te ka Eestis oma ajalugu hästi ei mäleta. 1919. aastal sõdis Lätis Punaarmee koosseisus poolakate ja leedulaste vastu eesti küttide brigaad, kes näitas end lahingutes heast küljest. Enamlased kasutasid selliseid arenenud rahvaid nagu eestlased ja lätlased lihtsalt oma huvides ära. Tuleb arvestada, et osa neist pani Vene kodusõja ajal kuritegusid toime ning nad tegutsesid Lenini valitsuse huvides, kuid mis ma tahan öelda, on see, et läti küttide enamluse meelsusega on meie historiograafias liialdatud. See teema on tegelikult ajaloolastel halvasti läbi uuritud ning tulemuseks on see, et läti küttidest teatakse vaid negatiivses kontekstis, kuid see vaade on primitiivne.

-Nõukogude ajal oli kohustuslik käsitleda Läti Vabadussõda kodusõjana. Praegu tegutsevad ajaloolased vabades oludes. Ma tahtsin teie käest küsida, kui palju oli Läti Vabadussõjal kodusõja jooni?

Nagu ka Eesti Vabadussõja algusperioodil, nii olid Läti Vabadussõjal kodusõja jooned juunini 1919 olemas. Selles mõttes on olukord sarnasem Soomega aastatel 1917–1918, kus seda konflikti nimetataksegi kodusõjaks. Suvel 1919 kaotas Läti punaste valitsus oma repressiivse ja ebaadekvaatse agraarpoliitika tõttu igasuguse toetuse, muuhulgas deserteerus või vahetas poolt suurem osa sõduritest. Sellest hetkest võime rääkida puhtalt Läti Vabadussõjast, mida peeti välisvaenlaste vastu. Enne seda oli Läti Ajutine Valitsus väga raskes seisus. Eestlased teavad hästi, millises raskes olukorras oli 1918. aasta lõpul Eesti Ajutine Valitsus. Mobilisatsioonid kukkusid läbi, mehed ei läinud sõdima jne. Lätis oli kõik seesama, ainult palju suuremates mastaapides.

-Ma olen lugenud eestlastest ajaloolaste uuematest töödest, et kui Eesti sõjavägi sõdis 1919. aastal Põhja-Lätis, siis kohalik elanikkond üritas igati saboteerida eestlaste korraldusi. Ei antud hobuseid, ei täidetud korraldusi, rikuti sideliine, ja eestlastesse suhtuti pigem kui okupantidesse. Miks olid toona eestlaste ja lätlaste suhted sedavõrd halvad? Või on see siiski tõend läti rahva punasusest sel perioodil?

Jutt käib siis 1919. aasta jaanuarist, veebruarist, kevadest ja suve algusest... No teate, te kipute tegema samu vigu, mida tehakse meil Lätis. Mõned ajaloolased räägivad siin, et eestlased käisid läti tsiviilelanikega väga halvasti ringi. Saate aru, et iga maa ajaloolaste tööd on veidi kaldus oma rahva poole, ja see on näide sellest. Eesti vägede koosseisus sõdis läti brigaad ning nende kaitse all tekkis Läti sõjavägi. 1919. aasta suveks ei toetanud punaseid praktiliselt enam keegi, rahvas suhtus eestlastesse heatahtlikult. See aeg, kui Läti punasel valitsusel oli rahva hulgas toetus ehk 1918. aasta lõpp ja 1919. aasta jaanuar-veebruar, me peame aru saama, et toona ei teadnud mitte keegi, mida tegelikult kujutas enamlaste võim, ja pärast seda oli Läti väga pikalt sakslaste poolt okupeeritud. Kui sakslaste lahkumise järel tulid ida poolt tagasi isad, vennad ja pojad, siis inimesed olid lihtsalt nende naasmist väga pikalt oodanud. Ning keegi lätlastest ei tahtnud selles olukorras teha koostööd valitsusega, kes tegi koostööd sakslastega. Ehkki Ajutisel Valitsusel ju muud valikut polnud. Suveks 1919 oli see kõik juba muutunud.

-Läti ajalugu tehti 1918.–1919. aastal väga kiiresti. Sündmused vaheldusid kiiresti. See on küll spekulatiivne, aga mis oleks saanud, kui sakslastel või vene valgekaartlastel oleks õnnestunud Läti vallutada?

Täpselt sama, mis oleks juhtunud siis, kui nad oleksid 1918 või 1919 vallutanud Eesti.

-Tahtsin jutuga jõuda selleni, kas sõdade vahel oleks üldse mingit iseseisvat Lätit sellisel juhul olnud?

Sellisele küsimusele on ajaloolasel raske vastata. Saate aru, Läti Vabariik pidi sündima. Ma ei kujuta endale teistsugust sündmuste kulgu ette.

No võtke silme ette võrdluseks Eesti ajalugu, seda te tunnete ju hästi... Lätis oli olukord 1918–1919 palju keerulisem. Läti territooriumil tegutses sel ajal 15 erinevat relvastatud formeeringut, mis allusid erinevatele valitsustele! Muuhulgas kaheksa erineva riigi relvaformeeringud.

Ma ei suuda sellisele küsimusele vastata... On selge, et kui nii oleks läinud, et vene valged või sakslased oleksid Läti vallutanud, siis poleks olnud mingit iseseisvat Lätit. Kuid see pidi juhtuma ja iseseisev Läti pidi sündima. Olukord oli selliseks arenenud ning oleksid pole ajaloolase jaoks tähtsad.

Lätlased ja hiinlased valgekaartlaste propagandaplakatil.
Lätlased ja hiinlased valgekaartlaste propagandaplakatil. Foto: Wikipedia.org

-Kui tegin kunagi uurimistööd Venemaa sõjaarhiivis Moskvas, äratas mu tähelepanu, et seal rippus esimese arhiivi direktori foto ja see mees oli lätlane, endine läti kütt. Kui vaatame 1920. ja 1930. aastaid, siis olid Nõukogude Liidus väga paljudel juhtivatel kohtadel ja ka sellistel väiksematel ülemusekohtadel, mida eespool mainisin, lätlased. Kuidas see nii läks?

Täpselt needsamad omadused, mis lubasid Nõukogude Liidus karjääri teha paljudel eestlastel, no meenutage näiteks Aleksander Kukke ja August Korki, kes Punaarmees karjääri tegid. Neid näiteid oli veel. Kindlasti mängis rolli lätlaste hea haridustase, Vene impeeriumis oli see Lätis ja Eestis kõige parem tänu 18.–19. sajandil moodustunud koolivõrgule. Töökus, mis on meie rahvastele omane. Hoolimata heast haridustasemest oli eestlaste ja lätlaste sotsiaalne staatus Vene impeeriumis pikka aega ebaõiglaselt madal. Kui 1917. aasta Vene revolutsioonidega tekkis võimalus karjääri teha, siis paljud seda ka kasutasid.

-No olgu, tegid karjääri. Aga kuidas tänapäeval Lätis nendesse suhtutakse? Näiteks Pēteris Stuckasse, Jukums Vācietisesse, Jānis Bērziņšisse ja teistesse lätlastesse, kes Nõukogude Venemaal väga kõrgele tõusid?

Vā​cietise isik pakub tänaseni ajaloolastele huvi ja loomulikult tuleks kõiki neid uurida. Samas peame aru andma, et tegemist oli teise riigi kodanikega, mis sest, et lätlased. Jukums Vā​cietis oli neist kõige huvitavam, tegu polnud kommunistiga ja tegelikult sattus sinna, kuhu ta sattus, tänu puhtale kokkusattumusele. Ta oleks võinud kindraliks tõusta Vene impeeriumi sõjaväes, kuid olude kokkulangemise tõttu tegi karjääri Punaarmees. Stuckase- ja Bēržinši-sugused tšekistid – nendega on ju kõik selge. Tegemist oli läti rahvusest kurjategijatega.

-Kas neid võib nimetada reeturiteks?

Kahtlemata. Nõukogude Venemaa sõdis Läti vastu, ja need isikud, keda te nimetasite, olid vaenlase poolel.

-Ma juba palusin teil korra spekuleerida, ja ma saan hästi aru, et ajaloolaste uurimismaterjaliks on ajalugu. Küsiksin siiski ühe küsimuse hoopis tuleviku kohta. Varsti on käes Läti Vabariigi 100. aastapäev. Kui ma satun lugema uudiseid Läti kohta, siis on seal valdavalt negatiivne. Inimesed on vaesed, noored ja tööealised sõidavad välismaale, terved maapiirkonnad surevad välja. Mis te arvate, milline tulevik ootab Lätit?

Meil on täpselt samasugused probleemid nagu mujal endistes sotsialismimaades. Sama on Poolas ja Leedus. Me ei suuda konkureerida elatustaseme ja palga osas arenenumate maadega. Teil, eestlastel, on Soome, kuhu te tööle sõita saate. Meil lätlastel oma Soomet pole.

Oleneb, mis uudisteallikaid te jälgite. Kui vaatate, mida räägivad Vene kanalid, siis Läti vastu peetakse sihipärast propagandasõda, räägitakse, et Läti pole mingi iseseisev ja jätkusuutlik riik, ja nii edasi. Et me pole suutlikud elama.

-Ma olen pidanud periooditi Lätis elama, olen selle riigi, välja arvatud Latgale, risti ja põiki läbi käinud ja sõitnud. Tühjaks jäänud maa, katkised teed, vaesus – see on ju reaalsus, mitte mingi Kremli propaganda...

Kui vaatame statistikat, siis me ei saa eitada, et külad ja linnad on jäänud rahvast tühjaks, ning meie valitsused on kahtlemata teinud taasiseseisvuse ajal palju vigu. Ma ei eita seda. Ma lihtsalt räägin, et venekeelsetes allikates keeratakse sellele veel mitu vinti peale.

Mis puudutab Läti tulevikku, siis meil on täiesti normaalne elatustase. Me pole mitte kunagi nii hästi elanud kui praegu. Ma mäletan, kuidas Nõukogude Liidu ajal inimestel mitte midagi polnud. Me elasime emaga väga vaeselt. Kuu lõpus tuli kõik taskud läbi käia, et leivaraha oleks. Kui võrdleme endiste Nõukogude Liidu vabariikidega, siis on meil suurepärane elatustase. Jah, veidike madalam kui Eestis, kuid siiski enam-vähem sama kui teil. Parem kui Leedus.

Ma olen optimist. Loomulikult olen ka mina rahulolematu. Mul on väga kahju, et mul ei jätku minu professoripalgast, et oma perekonda üleval pidada. Pean otsima lisaotsi ja praktiliselt 20 tundi päevas ning seitse päeva nädalas tööd tegema, et ära elada. Mulle ei meeldi see olukord. Kuid kui ma pean vastama küsimusele, kas ma usun Lätisse ja Läti tulevikku, siis vastan sellele täiesti üheselt jaatavalt.

Eriks Jekabsons
Eriks Jekabsons Foto: LU

*Eriks Jekabsons (1965) on õppinud Läti Riikliku Ülikooli ajaloo ja filosoofia teaduskonnas (1985–1990) ja 1995 kaitses samas doktorikraadi. Praegu on ta Läti Ülikooli professor.

Märksõnad
Tagasi üles