Juhtkiri: siseturvalisus põleb (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pensionid tekkisid laiemalt 19. sajandi tööstusrevolutsiooni järel, kui suur osa elanikkonnast oli hõivatud mõttetu ja üksluise vabrikutööga. Neil aegadel oli rahvastikukoosseis hoopis teistsugune kui tänapäeval. Elanikkond koosnes valdavalt noortest inimestest. Mõistagi polnud ka keskmine oodatav eluiga teab mis pikk. Kui 1990. aastatel loodi eripensionid politseinikele, prokuratuuri ja riigikontrolli töötajatele, sõjaväelastele ja teistele, siis oli see otsus kantud soovist hoida inimesi tööl ning meelitada neid institutsioonidesse, mille maine oli pärast nõukogude aega väga madal.
Iseenesest oleksid toonased otsustajad võinud mõelda jalgadelt pea peale pöörduvale rahvastikupüramiidile, kuid tookordseid olusid arvesse võttes oli ka halb otsus parem kui otsustamatus. Hilisemad küsitlused on näidanud, et eripensionite süsteem oli ametisse asumisel siiski pigem mitmendajärguline motivaator. Seepärast võib sedapuhku nõustuda Taavi Rõivase enesekiitusega – jah, eripensionite kaotamine oli õige otsus.
Samas võeti see otsus vastu poolikult. Järgmise viie aastaga jõuab meil pensioniikka pea neljandik politseinikest, ent noori pole nende asemele tulemas. Vanemaealistel pole mõtet ka politseisse jääda, sest see tähendaks 800-eurosest eripensionist ilmajäämist. Muusse ametisse asumisel aga lisandub see summa igakuisele sissetulekule ja võib seega kokku anda parema tasu kui näiteks töötamine reapolitseinikuna. Nende inimeste valikut võib mõista.
Küll aga ei saa mõista selle probleemi tekitanud poliitikuid ja ametnikke, sest demograafilist olukorda arvesse võttes oleks pidanud olema igati prognoositav, et olukord kujuneb sääraseks. Meie linnaametnikel on tavaks saanud lumekoristuse hilinemisel teatada, et talv tuli ootamatult. Ehkki elame parasvöötmes ja lumesadu aasta lõpus on täiesti harilik nähtus. Midagi sarnast on toimunud siseministeeriumi haldusalas. Lahenduste leidmist ja otsuste langetamist on eelmiste valitsuste ajal edasi lükatud sedavõrd pikalt, et viimane häda ongi varsti käes. Muidugi võib ju kiita heaks siseminister Andres Anvelti pakutud ad hoc-lahenduse, et pensionile jäävatel politseinikel lubataks saada nii palka kui ka eripensionit. See aga oleks vaid probleemi edasilükkamine, sest ükskord läheksid need politseiametnikud siiski pensionile ja tulevikus oleks politseis ikka neljandiku jagu inimesi puudu. See on Eesti ametnike ja poliitikute igavene viga – probleemi tekkides oodata, et võib-olla möödub see iseenesest. Ei möödu, probleemid tuleb lahendada.
Meie linnaametnikel on tavaks saanud lumekoristuse hilinemisel teatada, et talv tuli ootamatult. Ehkki elame parasvöötmes ja lumesadu aasta lõpus on täiesti harilik nähtus. Midagi sarnast on toimunud siseministeeriumi haldusalas.