Migrandid Alžeeria pealinnast Alžiirist umbes 30 kilomeetri kaugusel Zeralda rändekeskuses.

FOTO: Manon/PP Agency/Sipa/Scanpix

Kuula artiklit

Üks mu lapsepõlve lemmikraamatuid oli Aleksandr Mireri ulmekas «Kus on rändurite kodu?». Seal kaaperdasid tulnukad inimeste kehasid, et majutada neisse oma teadvus. Kõik algas metsas salapärase kännuga kokku puutunud mehest, kes «nakatus» tulnukmõistusega ning hakkas siis teisi kännu juurde tooma, kus nondegi teadvus asendati tulnukate omaga. Ohvrid vajusid korraks ära ja hakkasid siis hullu panema.

Umbes möödunud nädala teisest poolest alates tundus, et selline känd on toodud eestlaste Facebooki. N-ö nullpatsient oli inimene, kellest väga lugu pean, oma valdkonna tippekspert. Ta väljendas kahtlust. Mis viis arvestatava hulga tema talendi austajaid lauspaanikasse. Ise algallikat uurimata uskusid murelikud, et eksperdi repliik ÜRO ränderaamistiku kohta on sõõm õõvastava tõe allikast – mida ei mõista ei dokumendiga tegelenud Eesti diplomaadid ega enamik liitlasi, kes ei näe probleemi.

Põhiosa nakatunuist paistsid olevat kõrgharitud kesk- ja vanemaealised mehed, keda muidu ei oskakski pidada massihüsteeriale altiks. Asi läks nii hulluks, et kaks neist – riigikogu väliskomisjoni esimees ja justiitsminister – ei piirdunud Facebookis appikarjumisega, vaid piltlikult öeldes rullisid hullunult allamäge, seades kahtluse alla omaenese pädevuse. Esimene deklareeris sisuliselt, et ei suuda suurtel välispoliitilistel protsessidel iseseisvalt silma peal hoida. Teine sekundeeris pressiteatega, mille saatmise aeg ja sõnastus jätsid mulje, et peale selle, et ka talle käib töö üle jõu, ei ole ta suutnud siiani hankida teiste valitsuse liikmete kontakte, et nendega eriolukorras otse ühendust võtta.

N-ö nullpatsient oli inimene, kellest väga lugu pean, oma valdkonna tippekspert. Ta väljendas kahtlust.

Samal ajal on juba mõnda aega täiesti alasti tõde, et migrante ei taha keegi. EL pole pärast 2015. aasta šokki edenenud ei Dublini süsteemi reformis ega kvootide asjus, sest lihtsalt mitte ükski maa ei taha riskeerida solidaarsuse korras teistelt spontaanse migrandiportsu saamisega. Selle asemel ollakse üksmeelselt nõus Türgile süürlaste kinnihoidmise eest andamit maksma, tugevaimat Liibüa jõuku aafriklaste takistamiseks esimesel võimalusel valitsuseks tunnistama, piire tugevdama ja leidma kolmandaid riike, kes oleksid nõus «migrandisortimisplatvormile» Euroopasse kibelejad ära ladustama.

Oletus, et needsamad riigid ÜRO tasemel ehk Põhja-Korea, Eritrea ja teiste inspireerivas seltskonnas valvsuse kaotasid ning tahavad ÜRO-le omaselt kohitsetud keeles konverentsideklaratsiooniga salakavalalt migratsiooni soodustada, kõlab ise nagu ulmeromaan.

Või ka nähtus, mille kohta ütleksin Fetišeeritud Dokumendi Sündroom (FDS), st ühes riigis omistatakse ühele juhuvalikuga leitud paberile üleöö imetabaseid omadusi ja hakatakse pidama tulikuumi debatte. Juhtub ka parimates peredes. Hollandlased korraldasid FDSi tõttu näiteks referendumi Ukraina assotsiatsioonileppe üle ja üritasid sulgeda Vene propagandaga võitlevat ELi rakkerühma.