Oleme riigi ja rahvana saavutanud palju eesmärke, mis saja, aga tegelikult ka 30 aasta eest pea võimatuna näisid. Eesti pole mitte lihtsalt Euroopa Liidu, NATO, ÜRO ja OECD liige, vaid meie arvamusega arvestatakse ja meie tugevusi hinnatakse nii Euroopas kui mujal maailmas. Oleme oma elatustasemelt jõudnud üle kolmveerandi Euroopa Liidu keskmisest ning panustame ühena vähestest NATO liitlastest juba aastaid üle kahe protsendi SKTst riigikaitsele.
Kindlasti ei ole meie riik aga veel kaugeltki valmis ning tõele au andes ei saagi seda kunagi olema. Eesti jõukus on tänu meie tublidele ettevõtjatele ja tööinimestele järjepidevalt kasvanud ning meie SKT jooksevhindades on üle kahe korra suurem kui veel 2005. aastal. Täpsemalt oli see möödunud aastal juba 23,6 miljardit eurot. Samal ajal ei tohi Eesti elu vaadata läbi roosade prillide. Riiki juhtinud poliitikud ei pööranud pikki aastaid piisavalt tähelepanu sellele, kuidas jõukus ühiskonnas jaguneb. Seetõttu valitseb meie riigis lubamatult suur majanduslik ebavõrdsus ning lõhe suuremate keskuste ja maapiirkondade vahel.