Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
/nginx/o/2018/11/13/11571134t1hf7d1.jpg)
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni avaldused arenevad viimasel ajal tõusvas joones. Alles kuulsime, et Euroopat ähvardab rahvusluse pidalitõbi, kui tuli täpsustus, et «rahvuslus on patriotismi reetmine». Rahvuslus on paha, patriotism on hea. Patriotism ei küsivat vereliini, nahavärvi ega usutunnistuse järele, vaid on «isamaa saavutuste armastus».
Võib tunduda, et see on lihtsalt järjekordne sõnavaht, udu laugaste kohal. Osalt ongi, kuid mitte ainult. Sest ühtlasi on tegemist stiilipuhta näitega traditsioonilisest Prantsusmaa rahvuspoliitikast, milles avaldub (hea) patriotism, teatud idee Prantsusmaast. Prantsusmaal teatavasti rahvusprobleeme ei ole: kõik kõnelevad prantsuse keelt ja on prantslased sõltumata vereliinist, nahavärvist ja usutunnistusest. Ärge küsige, kuidas selline olukord on saavutatud. Nii lihtsalt on.