Ave Lauren.

FOTO: Erakogu

Kuula artiklit

Lühinägelik poliitilise profiidi lõikamine rändeteemadega ja hirmutamine, et loobume kontrollist toetades ÜRO ränderaamistikku võib viia selle hirmu teostumiseni – rändekontrolli nõrgenemiseni, kirjutab rändeekspert ja Euroopa rändevõrgustiku Eesti koordinaator Ave Lauren. 

Viimastel päevadel pingestavad Eesti meediat arutelud selle üle, kas Eesti peaks toetama globaalset ränderaamistikku (The Global Compact for Safe, Orderly and Regular Migration). Raamistiku pooldajate sõnul on tegemist mittesiduva hea tahte märgiga, et ollakse valmis otsima ühiseid lahendusi globaalsetele rändeprobleemidele. Kriitikute sõnul aga kujutab lepe ohtu riikide suveräänsusele; ning on ka neid, kes näevad selles «globalistide vandenõud». Seejuures räägitakse justkui erinevatest asjadest.

Arutelu ei keerle dokumendi sisu ega selle ümber, mida see meile tähendab, vaid reageeritakse, varasematele, meedias esinenud väidetele. Ränderaamistikule vastandumisega püütakse lõigata poliitilist profiiti enne tulevaid valimisi, aru saamata, et pikemas perspektiivis võib raamistikule vastandumine viia suurte probleemideni üha kasvavate rändevoogude juhtimisel.

Mis on globaalne ränderaamistik?

ÜRO globaalse ränderaamistiku väljatöötamise protsess algas New Yorgi deklaratsiooniga, mis võeti vastu ÜRO peaassamblee resolutsiooniga 2016. aastal. Deklaratsiooniga võtsid riigid endale kohustuse muuseas kaitsta kõigi migrantide inimõigusi olenemata staatusest, toetada erinevaid haavatavaid rändajate gruppe (sh alaealised) ning tugevdada rände globaalset juhtimist tuues Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM) ÜRO süsteemi. Lisaks sellele lubasid riigid võidelda rändajate vastu suunatud ksenofoobia ja diskrimineerimisega – punkt, mis on viimastel päevadel teatud ringkondades erilist pahameelt tekitanud. Eestit esindasid New Yorgis tollane president Toomas Hendrik Ilves ja välisminister Jürgen Ligi.

New Yorgi deklaratsioon tuli Vahemere rändekriisi tipp-hetkel, mistõttu keskenduti palju rahvusvahelise kaitse teemale; kuid sellega loodi alused ka tavarände valdkonnas koostöö arendamiseks. Deklaratsioon nägi ette kahe erineva ränderaamistiku väljatöötamise: üks puudutab pagulasi ning teine turvalist ja korrapärast rännet. Praegu meedias lained lööv raamistik, mida soovitakse Marrakechis heaks kiita, on just viimane ning ei puuduta rahvusvahelist kaitset. Mainiksin veel, et kui pagulasraamistikku vedas ÜRO Pagulasamet (UNHCR), siis ränderaamistiku koostamist juhtisid riigid ise.

Formaadilt otsustati Compacti kasuks. See on ÜRO institutsioonides viimasel kümnendil üha enam populaarsust kogunud mittesiduva raamistiku formaat. Eesti keeles pole antud terminile head vastet, kuid kuna antud kokkuleppe eesmärgiks on innustada riike leidma ühist keelt ja tegema koostööd sarnastel põhimõtetel, siis on asjakohane rääkida ränderaamistikust.

Tegemist ei ole lepinguga Eesti ega rahvusvahelise õiguse mõttes, mis tähendab, et ei toimu allkirjastamist ning selle heakskiit riigikogus pole vajalik. Tegemist on poliitilise deklaratsiooniga, millega väljendatakse koostöötahet rändega seotud küsimustes. Marrakechis toimuva kohtumise eesmärk on näidata sümboolset koostöövalmidust globaalsete rändeprobleemide lahendamisel ning rände tõuketegurite adresseerimisel, et inimesed ei peaks sunnitult rändeteed ette võtma. Samuti eelistab ebaseaduslikule rändele seaduslikku. Uusi juriidiliselt siduvaid rahvusvahelisi õigusi ega kohustusi selle raamistikuga ei looda. See kui mõni riik soovib selle tulemusena oma rändepoliitikaid üle vaadata ja viia sisse seadusmuudatusi on see ta enda valik.

Kui tegemist on mittesiduva dokumendiga, siis miks on see üldse oluline?

Hoolimata sellest, et ränne on tõeliselt globaalsed mõõtmed saavutanud, on tegemist valdkonnaga, kus üleilmne koostöö on vägagi piiratud. Globaalse ränderaamistiku kõige suurem ja olulisem panus ongi koostöösuhete loomine ja tugevdamine. Esimest korda on laua taga nii lähte-, transiit- kui ka sihtriigid ning see on kõigi osapoolte huvides, et töötaksime välja ühised rahvusvahelise rände haldamise põhimõtteid ja arusaamad, et ränne põhineks reeglitel, oleks turvaline ja korrapärane. Kolmandad riigid lubavad esmakordselt pühenduda tõuketegurite vähendamisele ja väljarände ohjamisele. Senini on globaalse rände katsumused olnud ainult arenenud riikide lahendada, läbi sisserände piiramise.

Eelmisel kuul Tallinnas toimunud Euroopa rändevõrgustiku konverentsil tagasipöördumise teemal tõstatus korduvalt vajadus teha paremat koostööd kolmandate riikidega. See, kas Euroopa riigid saavad ebaseaduslikult riigis viibivaid isikuid lähteriikidesse tagasi saata sõltub suuresti sellest, kas lähteriigid võtavad oma kodanikke vastu. Euroopa Liit saab kasutada – ja kasutab – riikide «veenmiseks» sanktsioonmeetmeid (majanduslikest kuni piiranguteni viisade väljastamisel); kuid piitsa kõrval on vaja ruumi jätta ka präänikutele ning võimalikule koostööle.

Lahendusi ei saa välja töötada ilma omavahelise aruteluta ning kompromissideta ning globaalne ränderaamistik võiks olla platvorm, kus nende lahenduste nimel töötatakse. Rändekriis tõi Euroopa Liidu liikmesriigid ühise laua taha, et üheskoos Euroopa siseseid piire ületav olukord lahendada. Nüüd on võimalus tuua sama laua taha ka lähteriigid. Kuna ränne ületab mandreid, pole sellest piisavalt kasu, kui sihtriigid arutavad omavahel, kuidas rännet paremini juhtida.

Ränderaamistik on harukordne võimalus tugevdada koostööd Aafrika ja Aasia lähteriikidega ning kui Euroopa riigid sellest praegu loobuvad, pole teada, millal selline võimalus uuesti tekib.

Lisaks koostöö võimaldamisele rõhutab dokument seaduslike rändekanalite avardamise vajalikkust (kuid ei kohusta neid juurde looma) ning seda eelkõige ebaseadusliku rände piiramiseks. Piiride sulgemine üldjuhul aeglustab, kuid ei peata rännet. Tekib turg organiseeritud kuritegevusele, inimsmugeldajatele ja –kaubitsejatele ja me ei saa teada, kes nende «abil» riiki siseneb. Meil on võita tunduvalt rohkem migrantide suunamisest seaduslikesse rändekanalitesse, mida suudame kontrollida ning vajadusel piirata. Seega aitab just seaduslike rändekanalite avardamine riikidel rändekontrolli tõhustada.

Mida tähendab ränderaamistik meile?

Et saavutada turvalist, korrapärast ja reeglitel põhinevat rännet sõnastab globaalne ränderaamistik 23 eesmärki ning nende saavutamiseks vajalikud tegevused. Sõnastatud eesmärgid käsitlevad mitmeid eri tegevusvaldkondi, sh andmehalduse parandamist tõenduspõhiste poliitikate kujundamiseks; rände tõuketegurite ja algpõhjuste lahendamise poole liikumist; seaduslike rändeteede avardamist tööjõu liikuvuse hõlbustamiseks, et vastata paremini demograafilistele trendidele ja tööturu vajadustele; lõimimispoliitikate tõhustamist tagamaks ühiskondade sidusust; ebaseadusliku rände vähendamist, sh tagasipöördumist ja tagasivõttu; inimkaubanduse ja migrantide smugeldamise ennetamist ja takistamist; piirihaldust ja -kaitset; ning rändehalduses kogu ühiskonda ja valitsussektorit kaasava lähenemisviisi rakendamist.

Globaalse ränderaamistiku heakskiitmisega lubavad riigid pühenduda raamistikus nende eesmärkide saavutamisele ja vajalike tegevuste rakendamisele riiklikul, regionaalsel ja globaalsel tasandil, võttes arvesse siseriiklikku seadusandlust. Rakendamise jälgimiseks loodava süsteemi peamiseks elemendiks saab olema iga nelja aasta järel kohtuv valitsustevaheline foorum (International Migration Review Forum), kus riigid tulevad kokku, et hinnata seniseid arenguid.

Oluline on mõista, et kui ränderaamistiku heakskiitmine ei too kaasa olulisi uusi kohustusi, võib sellest loobumisega kaasneda ebameeldivaid tagajärgi paljudele riikidele. Globaalsed rändevood kasvavad - aeg hakkab otsa saama ja koostöö muutub aina olulisemaks. 21. sajandit nimetakse tihtipeale «rändeajastuks». Inimesed on alati rännanud, kuid tänases maailmas on rohkem rändajaid kui kunagi varem ning ränne mõjutab aina mitmekesisemaid gruppe.

1970. aastal oli maailmas umbes 84,5 miljonit rahvusvahelist rändajat, 1990. aastal 152,5 miljonit ning viimaste hinnangute põhjal on nende arv tänaseks kasvanud üle 258 miljonini. Vaatamata paljude poliitikute soovmõtlemisele, ei saa globaalset rännet nagu kraani «kinni keerata». Lähikümnenditel võib oodata rändevoogude hoogustumist seoses kliimamuutustega. Ainus, mida saame teha on rände juhtimine üldiselt aktsepteeritud reeglite alusel. Need globaalsed põhimõtted tuleb paika panna.

Üks peamiseid õppetunde seoses 2014-2016 aasta Euroopa rändekriisiga oli see, et ootamatute rändevoogudega toimetulekuks on vajalik piiriülene infovahetus ja rahvusvaheline koostöö. Praegu on aeg hakata tõhustama koostööd ning leida töötavaid lahendusi tulevaste rändekriiside ennetamiseks. Lühinägelik poliitilise profiidi lõikamine rändeteemadega ja hirmutamine, et loobume kontrollist toetades raamistikku võib viia selle hirmu teostumiseni – rändekontrolli nõrgenemiseni.