Kõnealuse leppe puhul ei saa me rääkida lepingust juriidilises mõistes ning on ka juba väljendatud arvamust, et seda pole vaja ratifitseerida. Lepe ei loo ka kohustusi avada piire ning ei kohusta kedagi kutsuma uusi sisserändajaid. Leppe punkt number 7 ütleb, et tegemist on õiguslikult mittesiduva koostöö raamistikuga, kuid kindlasti tuleb vaadata ka leppe sisu.
Mis juhtub siis, kui lepet hiljem ei täideta? Rahvusvahelise õiguse täitmist saab jälgida riigi esindajate tegevuste analüüsi kaudu ning üldjuhul iga riikidevaheline kokkulepe kehtestab liikmesriikidele sanktsioonid, kui kokkuleppeid ei täideta. Selles leppes sanktsioone ette ei nähta. Mõningatel rahvusvaheliste lepingute täitamata jätmise juhtudel võib ette tulla, et ÜRO Julgeolekunõukogu sätestab mõne riigi suhtes sanktsioonid, mis enamjuhtudel on majandusliku sisuga. Seega tekib küsimus, millest sellised hirmud ja segadus? Kas leppega ühinemine tekitab Eestile uusi kohustusi? Kui ÜRO rändelepet tähelepanelikult lugeda, siis leiab sealt viiteid dokumentidele ja tavaõigusele, mis on loodud aastakümneid tagasi. Eesti on nendest tulenevad kohustused ja põhimõtted oma õigusesse sulandanud. Ka kohtud arvestavad õiguse mõistmisel lisaks siseriiklikule õigusele ka rahvusvahelist õigust. Seega midagi väga uut selles dokumendis pole, mida peaks kartma. Küll aga peaks tõenäoliselt välja selgitama, mida on raamistikus sellist uudset, mida Eesti täita ei suuda?
Kõnesoleval globaalsel rändeleppel on 23 eesmärki rände paremaks haldamiseks kohalikul, riiklikul, piirkondlikul ja üleilmsel tasandil ning need on välja toodud leppe 16 punktis. Esmane eesmärk on leevendada ebasoodsaid ja struktuurseid tegureid, mis takistavad inimesi päritoluriikides püsivate elatusvahendite rajamisel ja säilitamisel; soovitakse vähendada rände eri etappides esinevaid riske ja haavatavusi, austades, kaitstes ja täites oma inimõigusi ning pakkudes neile hoolt ja abi. Samuti sätestatakse leppes, et püütakse lahendada riikide ja kogukondade õiguspäraseid probleeme, olukorras, kus ühiskonnad läbivad eri mõõtmetes demograafilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnamuutusi ning mis võivad mõjutada migratsiooni. Lepe püüab luua soodsaid tingimusi kõikidele sisserändajatele, et see rikastaks ühiskondi nende inimeste majanduslike ja sotsiaalsete suutlikkustega ning hõlbustada seega nende panust säästvasse arengusse kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ülemaailmsel tasandil. Ränne käesoleval sajandil on paratamatu nähtus ning probleemidega, mis ränne endaga kaasa võib tuua, tuleb igal juhul tegeleda.