Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/09/05/11389993t1h2eb5.jpg)
/nginx/o/2018/11/12/11568856t1had06.jpg)
Ma ei kavatse panna endale pähe fooliummütsikest ega jätta kasutamata e-teenuseid. Aga tahan aru saada, milliseid meie isikuandmeid on riigil vaja ning mida ta nendega teeb, kirjutab Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppejõud Paloma Krõõt Tupay.
Lugu algas sellega, et vaba lapse uksele koputas kohaliku omavalitsuse lahke töötaja, kes küsis, kuidas ta saaks abiks olla. Vaba laps lõpetas suvel kooli, kuid nüüd on juba september ning ametnikul on andmeid, et vaba laps pole ennast ühtegi kõrgemasse õppeasutusse kirja pannud ega ka tööle läinud.
Suurema vastu- ja tähelepanuta jõustus käesoleval aastal seadusemuudatus, millega anti kohalikule omavalitsusele õigus võtta oma äranägemise järgi ühendust iga 16–26-aastase noore inimesega, kelle kohta vanusegrupi andmete läbisõelumisel ilmneb, et ta parajasti ei tööta ega õpi. Vähemasti mitte nii, et see kajastuks riigi andmekogudes. Sõelumine erandeid ei tunne.