ÜRO lipp.

FOTO: SCANPIX

Kuula artiklit

ÜRO globaalsest ränderaamistikust kokku keedetud suppi hakati pistma tulipalavalt – sööjad kõrvetasid suu, saamata aru, mis taldrikul on. Räägime asjalikult, lahtiste kaartidega, eesti keeles. Selline võiks olla lühike õpetus poliitikutele, ametnikele, juristidele, diplomaatidele, ajakirjanikele – kõigile, kes tegelevad nüüd ja edaspidi meie välissuhtluse vahendamisega Eesti avalikkusele.

Hingame korraks sisse-välja ja heidame pilgu köögipoolele. Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimiste eelne ühiskond on nagu töösoe diiselmootor, kus kütuse plahvatamiseks pole süüteküünalt vajagi. Pruugib vaid materjalis sisalduda sõna «migrant» või «ränne» ja ongi emotsioonid laes. President Kersti Kaljulaid ütles, et tema ränderaamistikku toetama ei sõida, kui valitsus üksmeelt ei leia. Ja seda meil seni pole, kuigi välisministeeriumi kinnitusel on dokumendi eesmärk «panustada rahvusvahelise rände haldamise parandamisse, mis on meie kõigi huvides».

Võibolla poleks üldse lärmiks läinud, kui hakatuseks olnuks tekst kõigile loetav. Me ei tea ju isegi, mis liiki dokumendiks kõnealust «raamistikku» õieti tituleerida tuleks. Meil on 34-leheküljeline ingliskeelne tekst, kirjutatud ehtsas «munade peal kõndimise» tehnikas, nagu ÜRO dokumendid ikka, mis peavad sobima ühtviisi Prantsusmaale, Põhja-Koreale ja Peruule – kõigile 193 liikmesriigile. Siit tuleneb ka, et mistahes otseselt kohustava sätte korral oleks üksmeel sõnastuse osas võimatu.

Oleme harjunud, et Euroopa Liidu õigusruumi ja poliitikat kujundavad materjalid pannakse kiiresti ümber eesti keelde. Eesti välissuhtlust puudutavad dokumendid olgu kättesaadavad ka eesti keeles – pole vaja seadust, piisab heast tavast. Muidu lähebki nii nagu Ludvig Sandri «suurteosega» Eduard Vilde igihaljast näidendist, kus Tiit Piibeleht võtab vastukaja kokku nii, et «nemä om egaüits esi omale «Pisuhännä» tennü ja arvustevä palehigin toda». Samas ei taga eesti keel selle dokumendi puhul, et Jüri ja Jaan seda ilmtingimata ühtmoodi mõistaksid, kuid olukord lihtsustuks kindlasti.

Kuigi ÜRO ränderaamistik on probleemi kirjeldav, mitte kohustav, ja keegi otseselt kuhugi alla ei kirjuta, pole see siiski päris mõjuta formaalsus. Ka eksperdid väidavad: mõju tavaõigusele ei pruugi olla vahetu, kuid kaudne siiski. Ka ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks pürgimisele võib siin olla teatav mõju, nagu on igal sammul, mida me maailmaorganisatsioonis teeme või tegemata jätame.

Seda, kas ÜRO julgeolekunõukogu koht on Eestile vajalik või mitte, vaielgu eksperdid. (Pigem näitab kogemus siiski, et otsustaja on ikka parem olla kui kõrvaltvaataja.) Ent pole mõtet vaielda selle üle, et sõnal migrant on meile negatiivne tähendusväli. Omariikluse taastamise üheks sütikuks olnud fosforiidisõda oli suuresti võitlus majandusmigratsiooni vastu ja praegu ühiskonnaelus aktiivsed põlvkonnad mäletavad seda hästi.