Gaasimaskides Briti sõdurid Esimeses maailmasõjas Somme'i lahingus.

FOTO: Caters News Agency/Scanpix

Kuula artiklit

«Flandria väljadel õitsevad moonid. Haudade vahel nende värvikad toonid märgivad paiku, kus magame igavest und» – need Kanada kolonelleitnanti John McCrae 1915. aastal kirja pandud sügavad luuleread viivad mind mõttes üle saja aasta tagasi, just nendele Flandria väljadele, kus arutus lahingumöllus tormasid paljud minuvanused mehed sadade tuhandete kaupa kindlasse surma. Seda sõjas, mis pidi lõpetama kõik sõjad.

Aga ei. Kõigest 21 aastat hiljem näitas maailm taas oma rumalust, saates rindele terve järgmise põlvkonna mehi, kellest kümned miljonid ei jõudnud enam kunagi koju.

Nende ebainimlikke kannatusi taluma pidanud põlvkondade lood peavad minema südamesse. Peame püüdma mõista, mida tundis Esimese maailmasõja Passchendaele vesistes kaevikutes kassimõõtu rottide ja vastase kuulidega silmitsi seisnud sõdur. Aga ka seda, mida elas läbi Teises maailmasõjas lennukipommide tõttu oma kodu ja lähedased kaotanud tsiviilisik Londonis, Dresdenis või Tallinnas.

Ainult nii on võimalik, et sada aastat pärast ajaloo ühe veriseima peatüki lõppu suudaksime tõestada, et inimene on õppimisvõimeline, ja ära hoida kolmanda globaalse sõja, mille mõõtmed tõotaksid tulla esimesest kahest veel hullemad. Meil ei ole vaja uut kadunud põlvkonda.

«Mitte kunagi jälle» on lihtne, kuid selge mälestuspäeva sõnum. Nii ka nädalavahetusel toimunud üritustel Prantsusmaal ja tänaseni kestval Pariisi rahufoorumil. Neil nädalavahetuse südamlikel hetkedel jagasid seda mõtet loodetavasti kõik mälestusüritustel osalenud riigijuhid, sest just neil lasub suurim vastutus.

Saksamaa kaasamine Esimese maailmasõja lõpu 100. aastapäeva mälestamisele on märgiline, näitab, et teised on Saksamaale andestanud. Nüüd tuleb neil veel endale andeks anda. Tee selleni on aga pikk ja okkaline.

Mälestuspäev on tänapäeva maailmas vaikimisi saanud uue tähenduse, sest taas on kõikuma löönud rahu tugisambad. Tahes-tahtmata kipub viimase aja konflikte jälgides pähe küsimus, kas inimkonna mälu ei ulatu indiviidi sünniaastast kaugemale. Mineviku õppetunnid hakkaksid justkui ununema.

Ülekantud tähenduses võime tõmmata paralleele näiteks Süüria konflikti ja Teisele maailmasõjale eelnenud Hispaania kodusõja vahel. On ju varisõda pidavad suurjõud Süürias korduvalt lauskokkupõrkele ülimalt lähedale jõudnud. Võttes arvesse ka keerulised riikidevahelised suhted ja ärritajad, peame taas rääkima püssirohutünnist, mille lähedal tiku tõmbamine võib lõppeda koleda kõmakaga. Räägime selleks, et riigijuhtidel ei tuleks enam koguneda mälestusteenistusele, mälestamaks 21. sajandi suures sõjas langenuid, lubades pisarsilmil: «Mitte kunagi jälle.»