Esimene maailmasõda. Foto on illustratiivne.

FOTO: Wikipedia

Kuula artiklit

11. kuu 11. päeval kell 11 möödus täpselt sada aastat suure sõja lõpust. Maailm poleks ilma Esimese maailmasõjata selline, nagu me seda praegu tunneme. Saab öelda, et me elame veel tänini selle sõja varjus. Poleks olnud Esimest maailmasõda, ei tähistaks me tänavu Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. Samas poleks olnud Hitlerit ega Stalinit, Gulagi ega holokausti. Selleks, et selgeks õppida Esimese maailmasõja õppetunnid, kulus ära veel Teine maailmasõda, milleks valmistumine algas ju ka õigupoolest sellel samal 1918. aastal. Sest kui poleks olnud võitjariikide kättemaksuhimust lähtunud 1919. aasta Versailles’ rahu, poleks olnud ka Teist maailmasõda. Nagu Prantsuse relvajõudude juhataja marssal Ferdinand Foch asja kommenteeris: «See pole rahu, vaid 20-aastane vaherahu.» Nii läkski.

Raske öelda, kes selle sõja puhkemises kõige rohkem süüdi oli, sest tegelikult valmistusid selleks 20. sajandi algul entusiasmiga kõik suurriigid. Kõige rohkem on kahju miljonitest noortest meestest, kes langesid Flandria väljadel, Preisimaal, Gallipoli poolsaarel, Verduni all, Daugava ääres ja mujal. Nende mälestuseks oleks paslik korraks pea langetada ning kas või hetkeksi neile mõelda.

Nüüdispõlved võivad rõõmustada, et elavad just praeguses maailmas, mitte sellises, nagu sada aastat tagasi. Et on NATO, Euroopa Liit ja teadmised ajaloost. Need, kes karjuvad, et võivad korrata, pole ilmselgelt ajaloost õppetundi saanud. Sest mida täpselt nad tahavad korrata? Seda, kuidas Stalini marssalid sõdureid massiliselt miiniväljadele kupatasid ja nõukogude ohvitserid meelega oma väeosad maha tappa lasksid, et neid tagalasse ümberformeerimisele lubataks?

Nagu paistab Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni viimastest sõnavõttudest, pole ka tema korralikult ajaloo õppetunde omandanud ega orienteeru Euroopa julgeoleku kontekstis. Nimelt kritiseeris Macron Ühendriike raketileppest Venemaaga taganemise pärast ja teatas, et Euroopa Liit vajab oma armeed, et kaitsta end Venemaa, Hiina ja (NB!) Ameerika Ühendriikide eest. Oma retoorikaga võrdsustas Macron paariariigi riigiga, mis garanteerib Euroopa mandri julgeoleku. Kui Prantsuse presidendivalimiste aegu nähti Macroni ja Le Peni vahel võitlust populismiga, siis nüüd paistab Prantsusmaa president välja populistina, rõhudes siseriikliku populaarsuse nimel Ameerika-vastastele meeleoludele, mis Lääne- ja Lõuna-Euroopa ühiskonnas on traditsiooniliselt ikkagi arvestatavad olnud. Milleni viivad Macroni initsiatiivid, on praegu ebaselge, kuid igal juhul on tarvis tunda ajalugu ja konteksti, milles elame. Olgu see meile pealegi mõnikord ebameeldiv.

Nüüdispõlved võivad rõõmustada, et elavad just praeguses maailmas, mitte sellises, nagu sada aastat tagasi. Et on NATO, Euroopa Liit ja teadmised ajaloost.