Jevgeni Ossinovski ja Helir-Valdor Seeder

FOTO: Andrus Peegel

Kuula artiklit

Sõnades soovime, et Eesti ettevõtlus oleks aus, avatud ja läbipaistev, sest just nii on kõige paremini kaitstud avalik huvi. Kuid kui ettevõtjad seda eesmärki täita püüavad, siis saavad nad tihtilugu avalikult lihtsalt peksa. Nii ka seekord.

Ilmekas näide on metsandusettevõtjate soov rajada võimas tselluloositehas. Kuigi palju on räägitud nende kommunikatsioonivigadest, on tagaplaanile jäänud see, et neist vigadest saame rääkida vaid seetõttu, et algusest peale otsustati ajada asju avalikult. Teisisõnu, saab kritiseerida, kas tselluloositehase rajamise plaani esitluse käigus esitati oma seisukohti vastuargumentideta või jäeti midagi ka rääkimata, kuid avalikult asja ajamine on olnud selle projekti tuum.

Sellest hoolimata lõid müüdid ja vandenõuteooriad rõõmsalt lõkkele ning asja sisu asemel kaldus jutt aia auku. Nii näiteks olen kuulnud väidet, et ettevõtjate poolt oli vale nimetada seda uhkustades miljardiprojektiks, unustades, et selle nime pani plaanile ajakirjandus.

Nii saigi tulemus soovitule risti vastupidine. Selle asemel, et pidada avalikku debatti, mõõta ja kaaluda ning vajadusel midagi muuta või ümber mõelda, otsustati idee, silmad kinni, maha matta ja tehase eriplaneering lõpetada.

Pärast pikka avalikku nii teenitud kui ka teenimatut grillimist ning valitsuse kannapööret lõi tosinkond metsaärimeest eesotsas Aadu Polli ja Margus Kohavaga käega, kuigi olid sellele juba kulutanud suurel hulgal raha, aega ja energiat. Kas nad panid projekti ajutiselt sahtlisse või viskasid otse prügikasti, pole lõpuni teada, sest Postimehele jäid nad pärast ametliku teate avaldamist kodulehel kättesaamatuks. Pettumus ja sisekaemus on inimlikult mõistetavad. Pärast kaklust rusikatega ei vehita.

Kindlasti leidub neid, kes ütlevad, et võibki asja lõppenuks pidada ja väita, et mis siis ikka – üks äriprojekt paljudest ebaõnnestus. Kaldun aga arvama, et otsuse mõju võib olla laiem ja sügavam, kui seni räägitud. Ühelt poolt võib see peletada suuri investeeringuid, aga võib-olla olulisemgi on, et see annab selge sõnumi avatult asju võimalikult vähe ajada.

Kiusatus kasvas, sest see pole esimene ega viimane kord kui just avatust pooldavad ettevõtjad saavad rohkem peksa, kui need, kes viivad oma unistusi täide vaikselt ja varjatult. Enamikku projekte Eestis aetaksegi ju pigem kardinate taga, et keegi ei kobiseks. Näiteks sobib siinkohal ka Eesti Energia, kelle projektid on alati luubi ja kriitika all, samas kui mõne konkurendi tegevus päevavalgust ei näegi.

Kui viimastel aastatel on räägitud sageli sellest, et riigikogust on saanud kummitempel, mis viib täide valitsuse otsuseid, siis nüüd saab sama mustri alusel kummitempliks pidada ka valitsust, keda juhib n-ö ülemnõukogu.

Ka selle nädala näod ja loo peategelased piltlikult peidavad end, sest just kardinate taga aetakse ka praegust valitsuse poliitikat. Kuidas teisiti tõlgendada olukorda, kus valitsuse eest otsustavad need, kes sinna ei kuulu. Postimees kirjutas sel nädalal veel enne valitsuse lõplikku otsust, et eriplaneeringu lõpetamise kaalukeeleks saab sotsiaaldemokraatide esimehe Jevgeni Ossinovski ja Isamaa juhi Helir-Valdor Seederi vastuseis. Kumbki neist valitsusse ei kuulu ehk sisuliselt juhibki Eestit varivalitsus.

Muidugi võib vastu vaielda, et ministrid esindavadki erakonna vaateid, kuid Eesti ajaloos on see siiski erakordne, kui suurem osa koalitsioonierakondade juhtidest valitsusse ei kuulu. Enamgi veel: kui viimastel aastatel on räägitud sageli sellest, et riigikogust on saanud kummitempel, mis viib täide valitsuse otsuseid, siis nüüd saab sama mustri alusel kummitempliks pidada ka valitsust, keda juhib n-ö ülemnõukogu. Kusjuures antud juhul joonistub eriti ilmekalt välja, et see on väga mugav positsioon.

Eriplaneeringu lõpetamisel pannakse piltlikult tanki valitsus ja Keskerakonna ministrid, kes ei kiirustanud projekti lõpetama, samas kui niiditõmbajad jäävad justkui puhtaks. Nii jääbki – ilmselt küll soovimatult – kõlama deviis: «Varja ja valitse!».