Peeter Langovitsi tagasivaade: viis aastat suveräänsusdeklaratsioonist

Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisest ENSV Ülemnõukogus möödus 16. novembril 1993 viis aastat. Seda tähistati Tallinnas Sakala kultuurikeskuses konverentsiga. Maja väiksemasse konverentsisaali kogunes ligi 300 inimest, kellest enamik olid seotud Eesti taasiseseisvumisega.

Möödunud oli liiga vähe aega, et anda sellele dokumendile objektiivset ajaloolist hinnangut. Meenutati toimunut ja arutleti selle rolli üle edasises arengus. Sestap oli konverentsil räägitu ka ajalooliselt väärtuslik, oli ju see esimesi katseid teha ühiselt tagasivaade tollastele sündmustele. Konverentsile saabunutel oli võimalus osta Valter Udami raamat „Taasiseseisvumine“, ja heites hiljem pilgu üle saali, võis näha, et seda uudistati kogu konverentsi jooksul.

Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk 16. novembril 1988, mida erandkorras juhatas EKP liider Vaino Väljas, võttis vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest ning otsuse ettepaneku NSV Liidu konstitutsiooni muudatuste ja täienduste seaduse eelnõu ja NSV Liidu rahvasaadikute valimiste seaduse eelnõu kohta.

Rahva toetusel võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon ja tunnistati ENSV territooriumil Eesti NSV seaduste ülimuslikkust. Seoses sellega tehti avaliku väljakutsega ettepanek NSV Liidu Ülemnõukogule välja töötada liiduleping. Pärast istungit toimus linnahallis saadikute kohtumine rahvaga.

Ajalukku on läinud samal päeval ENSV Ministrite Nõukogu esimehe ametisse astunud Indrek Toome hinnang: „Inimesed, me ise ka ei taipa veel, millega me täna hakkama saime.“ Istungjärk pälvis rahvusvahelist tähelepanu, aga ka kohe impeeriumimeelsete hukkamõistu. Moskva reaktsioon oli ühene: keskvõim tühistas juba järgmisel päeval suveräänsusdeklaratsiooni, leidis selle kõik olevat vastuolus NSV Liidu põhiseadusega ja vallandas tugeva ideoloogilise surve. Ka paljud välisriigid olid oma suhtumises ettevaatlikud, sest perestroika algatanud Mihhail Gorbatšovi ei tahetud toetusest ilma jätta.

Loen 1993. aasta lehtedest: „Deklaratsioon „Eesti NSV suveräänsusest“ väljendas rahva tahet Eesti taasiseseisvumisel, pani aluse NSV Liidu kui impeeriumi lagundamisele rahvaesinduste poolt ning pälvis laialdase rahvusvahelise tunnustuse ja toetuse.“

Üritust juhtis Boris Tamm. Põhiettekande tegi Arnold Rüütel. Sõna said veel Edgar Savisaar, Vaino Väljas, Indrek Toome, Enn Põldroos, Mai Kolossova, Boris Tamm, Arnold Green ja Toomas Alatalu. Üksmeelselt peeti ülemnõukogu otsuseid tähtsaks sammuks teel taasiseseisvumisele.

Arnold Rüütel rääkis põhjalikult 1988. aasta 16. novembrile eelnenust ja sellest, miks oli vajadus nende otsuste järele. Maailm teadis eesti rahva protesti. Samas sai Eesti taasiseseisvumine teoks ajal, mil kõik riigid toetasid Mihhail Gorbatšovi ja tema algatatud perestroikat. Rüütel ei tõstnud esile konkreetseid inimesi, vaid rääkis sellest, et kõike tehti kollektiivselt. Deklaratsiooni ja parandusi põhiseaduses hindas ta kui tõsist lööki Moskva impeeriumimeelsetele. See oli esimene katse, mis oli suunatud NSV Liidu seadusandluse vastu, tunnistades Eesti NSV seaduste ülimuslikkust. See ei tähendanud Nõukogude Liidu õigussüsteemist väljaastumist, vaid vaidlustas NSV Liidu jurisdiktsiooni Eesti üle ning see õiguslik muudatus avas tee Eesti taasiseseisvumisele.

Vaino Väljas arutles oma kõnes: „Rahva minevikust ja ajaloost õpitakse ja ammutatakse jõudu. Kuidas me käsitleme ajalugu ja tegelikkust? Kas parteipoliitilistest päevahuvidest või objektiivsetest asjadest lähtudes?“

Oli ju sel ajal meie sisepoliitikas piisavalt vaidlusi, kellel olid suurimad teened Eesti taasiseseisvumise protsessis. Kes püüdis oma rolli rõhutada, kes osa toimunust maha vaikida. Vaieldi selle üle, kas viieaastane ajadistants on piisav, et toimunule hinnanguid anda. Oli ju vaja toimunu igast küljest läbi uurida ja analüüsida, miks viis üks otsus järgmiseni, milline oli üldeesmärk ja millised tõkked tuli ületada, vältimaks impeeriumi sees verevalamist.

Meenutada tasuks Enn Põldroosi, kes rääkis sellest, et Eesti iseseisvumist tuleb käsitleda protsessina, milles olid võrdselt etappiloovad nii 1988. aasta november kui ka 1991. aasta august. Teist polnuks ilma esimeseta ja järkjärgulise iseseisvumisele liikumise taktika oli tollal valitud õigesti.

Edgar Savisaar esitas ülevaate tolle hetke poliitiliste jõudude kohta Eestis ning Moskva avaldatavast survest. Ajalooliselt tähtsaks pidas ta 16. novembrit eelkõige seetõttu, et sellest sai alguse vabariikide ja impeeriumi keskuse vastasseis ja viimase lagunemine. Võimalikuks sai see poliitiliste jõudude koos tegutsemisel.