Mart Kivastik

FOTO: Aare Puus

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Üks mu tuttav lasti töölt lahti. Ühel päeval kutsuti ülemuse juurde ja öeldi, et kahju küll, meie erialal on üliõpilasi vähe, mistõttu on ka raha vähe, õppejõud tuleb koondada. Tal soovitati kandideerida tööle Pekingis, sinna ta aga eriti ei kippunud. Oleks olnud noorem, oleks ehk proovinud, õppinud sitikaid sööma, aga ta ei ole enam kolmekümnene. Ülikoolis oli ta töötanud üle kolmekümne aasta.

Üks asi tundub siin ebaõiglane. Et meie inimesed on nii kaitseta. Sellised «kokkuhoidmised» ei tohiks toimuda inimese kulul, kes on terve oma elu ülikoolile kulutanud. Ma ei tahaks öelda «raisanud», aga nii kukub välja. Mujal valges maailmas nii ei tehta.

Üks mu sõber Ameerikas on oma ülikoolis eluks ajaks tööl. Teda ei ole võimalik vallandada ja see on tavaline. Üliõpilaste ja raha leidmine on ülikooli ja riigi mure. Õpetajad nii koolis kui ka ülikoolis on meil niigi alahinnatud. Alahinnatuid on muidugi teisigi, aga õpetaja peaks olema meil elukutse number üks. Lugupeetud ja kõrgepalgaline.