Kalle Gaston: naised, üksikisa pole koletis

Foto: Pexels / CC0 Licence

Olen üksikisa ligi kolme tuhande Eesti mehe seas, kes kasvatavad vähemalt üht alaealist last. Elan oma 11-aastase pojaga, kirjutab üksikisa Mulgimaalt Kalle Gaston. 

«Mis juhtus, miks laps ema juures ei ole?» kõlab enamiku, eriti naiste, esimene küsimus. Selgitan siis nii pedagoogidele, logopeedidele ja isegi arstidele, kes kõik on muide naised, et midagi traagilist pole juhtunud. Eelkõige seda, et ema pole last hüljanud. 

Kui kõige muu lapsekasvatamisega seonduvaga tulen laias laastus toime, siis emotsionaalne surve kõikvõimalike ühiskonda esindavate naiste poolt, mis väljendub umbusus isa võimekusse lapse kasvatamisega hakkama saada, on pehmelt öeldes kurnav. Vähe sellest, vaimse surve alla on sattunud ka lapse ema, keda tabavad «rongaema» süüdistused koguni lähedaste inimeste poolt.