Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/03/30/14455086t1h7f2e.jpg)
/nginx/o/2018/11/09/11561240t1hda2e.jpg)
Olen üksikisa ligi kolme tuhande Eesti mehe seas, kes kasvatavad vähemalt üht alaealist last. Elan oma 11-aastase pojaga, kirjutab üksikisa Mulgimaalt Kalle Gaston.
«Mis juhtus, miks laps ema juures ei ole?» kõlab enamiku, eriti naiste, esimene küsimus. Selgitan siis nii pedagoogidele, logopeedidele ja isegi arstidele, kes kõik on muide naised, et midagi traagilist pole juhtunud. Eelkõige seda, et ema pole last hüljanud.