Mitte keegi ei ärka hommikul üles mõttega postitada sotsiaalmeediasse sõnum, et maakera on ümmargune või et tema laps vaktsineeriti ning mitte midagi halba ei juhtunud. Küll aga ärkavad konspiratsiooniteooriate ja valeinfo levitajad mõttega levitada vastupidiseid sõnumeid: et vaktsiinidel on seos autismiga ja et Maa on lapik, ütleb USA misinformatsiooni uurija Renee DiResta.
Räägime informatsioonilõhest ühiskonnas. Traditsioonilised ajakirjandusväljaanded, olgu New York Times USAs või Postimees Eestis, jõuavad oma sisuga ainult väikse hulgani ühiskonnast. Suurem osa inimestest aga saab kogu oma info sotsiaalmeediakanalitest. Traditsioonilised meediakanalid omakorda panevad aina järjekindlamalt kogu kvaliteetse sisu maksumüüri taha, mis omakorda tähendab, et vaesemad, vähem haritud ja ka ühiskonnast mitte nii huvitatud inimesed jäävadki vaakumisse, adekvaatse infota.
Jutt, et USA suured ajalehed kirjutavad ainult idaranniku liberaalsele eliidile, ei ole iseenesest midagi uut. Selles kontekstis on minu jaoks huvitav see, et meemid on muutunud järjest olulisemaks, ja me siiani alahindame meemide mõju. Muide, USA kaitseministeerium uurib meeme – kui imelik, kas pole! Meemide kaudu jagatakse väga palju hinnanguid kujundavat infot. Üha polariseeruvamas ühiskonnas ning sotsiaalmeedia platvormidel, mis annavad eelise fotolisele sisule, on see probleem. Meemid kinnistavad polariseerumist ja annavad mõtteid edasi väga efektiivselt. Inimesed ei pea neid vaadates mõtlema. Sul on üks foto ja paar sõna teksti, sellest piisab. Just nooremad inimesed on meemidele eriti vastuvõtlikud, samas kui vanem elanikkond loeb ehk Economisti või New York Timesi. Meemikultuuri on keeldutud seni tõsiselt võtmast, aga see on väga tõsine teema. Näiteks presidendivalimistel levitasid Vene trollid meemi, kus kujutati Hillary Clintonit vastandumas Jeesusele. Reaktsioon on lihtne: sa tahad, et Jeesus võidaks.