• Konspiratsiooniteoreetikute maailmas ei ole tõekohustust.
  • Ei ole mõeldav, et lubaksime hakata sotsiaalmeedias käituma tõepolitseina.
  • Kajakambrid, mis on viimaste aastatega tekkinud, muutuvad järjest kõlavamaks.
  • Kui näed midagi, tee midagi. Ära lase oma sõbral jagada valeinfot.
Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Mitte keegi ei ärka hommikul üles mõttega postitada sotsiaalmeediasse sõnum, et maakera on ümmargune või et tema laps vaktsineeriti ning mitte midagi halba ei juhtunud. Küll aga ärkavad konspiratsiooniteooriate ja valeinfo levitajad mõttega levitada vastupidiseid sõnumeid: et vaktsiinidel on seos autismiga ja et Maa on lapik, ütleb USA misinformatsiooni uurija Renee DiResta.

Räägime informatsioonilõhest ühiskonnas. Traditsioonilised ajakirjandusväljaanded, olgu New York Times USAs või Postimees Eestis, jõuavad oma sisuga ainult väikse hulgani ühiskonnast. Suurem osa inimestest aga saab kogu oma info sotsiaalmeediakanalitest. Traditsioonilised meediakanalid omakorda panevad aina järjekindlamalt kogu kvaliteetse sisu maksumüüri taha, mis omakorda tähendab, et vaesemad, vähem haritud ja ka ühiskonnast mitte nii huvitatud inimesed jäävadki vaakumisse, adekvaatse infota.

Jutt, et USA suured ajalehed kirjutavad ainult idaranniku liberaalsele eliidile, ei ole iseenesest midagi uut. Selles kontekstis on minu jaoks huvitav see, et meemid on muutunud järjest olulisemaks, ja me siiani alahindame meemide mõju. Muide, USA kaitseministeerium uurib meeme – kui imelik, kas pole! Meemide kaudu jagatakse väga palju hinnanguid kujundavat infot. Üha polariseeruvamas ühiskonnas ning sotsiaalmeedia platvormidel, mis annavad eelise fotolisele sisule, on see probleem. Meemid kinnistavad polariseerumist ja annavad mõtteid edasi väga efektiivselt. Inimesed ei pea neid vaadates mõtlema. Sul on üks foto ja paar sõna teksti, sellest piisab. Just nooremad inimesed on meemidele eriti vastuvõtlikud, samas kui vanem elanikkond loeb ehk Economisti või New York Timesi. Meemikultuuri on keeldutud seni tõsiselt võtmast, aga see on väga tõsine teema. Näiteks presidendivalimistel levitasid Vene trollid meemi, kus kujutati Hillary Clintonit vastandumas Jeesusele. Reaktsioon on lihtne: sa tahad, et Jeesus võidaks.

Aga siiski. Mida me siis tegema peame? Kas peame sundima inimesi lehte lugema või hakkama vastukaaluks levitama tõest infot meemide kaudu?

Ma ei tea. See on koht, kus ma tunnen ennast vanana. Mõtlen, et kas poleks tore, kui inimesed jälle lugema õpiks. Hiljuti levis jutt, et Twitter kaalub like-nupu eemaldamist. Minu meelest ei muudaks see just palju. Aga see tekitas Twitteris huvitava mõttevahetuse teemal, mis aitaks. Quote retweet’id on olemuselt palju lõhestavamad. Hea oleks, kui meil oleks võimalik neid oma kontol kinni keerata. Ma tahaks ka näha, et Facebook ei laseks artiklit jagada enne, kui sa oled sellele loole klikkinud ja seda ka päriselt lugenud. Või et sa ei saaks lihtsalt ühe klikiga jagada kellegi lugu, vaid peaksid kopeerima lingi ja kirjutama ise selle loo kohta ühe lause. Viraalsus on probleem. Ma räägin ehk nagu ludiit, aga info levitamine peaks olema aeglasem. Me elame maailmas, kus ootame igal sekundil uut informatsiooni. Massitulistamiste ajal näeme tihti, et inimesi identifitseeritakse valesti, valepostitused jõuavad Google’i tulemuste tippu. Teadlikult lollitatakse valeinfoga. Ma arvan, et info aeglustamine oleks tõeliselt väärtuslik. Viraalsus ei ole hea.