Vilja Kiisler: mehed, tegudele! (10)
9. november 2018, 12:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teen ettepaneku seada sündimusdebati keskmesse naise asemel mees ja rehkendust pidadagi hoopis meeste, mitte naiste järgi. See mõjuks Eesti iibele nagu pärm saiale.
Tabaksime mitu kärbest ühe hoobiga. Esiteks, need naised, kes sünnitamisest, titega kodus istumisest ja ema olemisest eriti ei vaimustu, vabaneksid ühiskondlikust survest olla selle arutelu fookuses. Nad jäetaks rahule. Sellel, võib juhtuda, on säärane hea kõrvalmõju, et nad saavad ehk mõne lapsegi. Niisama iseenda rõõmuks või omaenda vabast tahtest. Igaüks ei jõua ju päevast päeva iibe kehvuse pärast muretseda ega eesti rahva püsimise pärast pead ja südant valutada.
Teiseks, ega naised ilma meheta ju lapsi ei saa. Katseklaasititade hulk moodustab sündide arvust ikkagi pisikese osa ja vaevalt see kunagi teab kui suureks kasvab. Ja las ollagi mees selles teemas peamine tegija! See mõjub meeste eneseteadvusele hästi. Kuna kõvemad iibeasjatundjad ongi Eestis niikuinii mehed, siis pole sugugi ülearune nõuda neilt vähem juttu ja rohkem tegusid.
Kui see mingil põhjusel vanale naisele sobima ei peaks, et mees end kõige tähtsama ülesande nimel mitme naisega jagab, peab riik talle selgeks tegema, et nii on vaja.
On selge, et kõik need kõvad mehed ei taha kõiki lapsi, kelle sigitamiseks nad võimelised on, teha ühe naisega. Päris tavaline on niigi, et kuuekümnendates mees võtab teise või kolmanda naise, kes on temast tihtipeale aastat kümme, aga sageli ka kaks- või isegi kolmkümmend aastat noorem. Vaat see on mudel, mida võiks toetada ja soosida, sest see tähendab ometigi rohkem lapsi.
Mehed, kes on tõendanud end tubli sigitajana, võiksid riigi soositud korras naise välja vahetada: kas siis, kui vanal kaasal need aastad kätte jõuavad, mil lapsi enam ei tule, aga miks mitte juba siis, kui elukaaslane hakkab virisema, et tema rohkem rase olla ei taha. Sellel hetkel võikski riik võimekale mehele uue atsaka kaasa leidmises kaasa rääkida ja seda igapidi soosida, et tubli mees ilma tubli naiseta ei jääks. Rahvaarv on meie kõigi mure ja mehi, kes sellesse edukalt oma osa annavad, ei saa niisama raisata.
Põhimõtteliselt võiks ju võimalik olla ka see, et mees elab oma vana naisega edasi ja aitab juba olemasolevaid lapsi kasvatada-koolitada – uued järeltulijad mõne noorema ja viljakama naisega ei peaks aga selle pärast tulemata jääma. Kui see mingil põhjusel vanale naisele sobima ei peaks, et mees end kõige tähtsama ülesande nimel mitme naisega jagab, peab riik talle selgeks tegema, et nii on vaja. Lasterohkus kõigepealt!
Nõnda tagame, et võimekad eesti mehed saavad oma parimaid võimeid täies mahus realiseerida ega jää pidama mõttetutesse takistustesse nagu seadusliku abikaasa menopaus või tõrkumine rohkem järglasi ilmale kandmast. Ka võimenduvad niimoodi kõige jõulisemad geenid, mis saab eesti rahva edasikestmisele ainult kasu tuua.
(NB! Tegemist on följetoniga – toim.)