/nginx/o/2018/11/09/11561078t1haa4f.jpg)
Inimesed ei erine mitte ainult suutlikkuse poolest valu tuvastada, välja kannatada ja sellele reageerida, vaid ka selle poolest, kuidas nad sellest teada annavad ja kuidas nad eri raviviisidele reageerivad, kirjutab Connecticuti Ülikooli õenduskooli dotsent ja sama ülikooli valuravi arenduskeskuse asedirektor Erin Young veebiväljaandes The Conversation.
Kõik, kes on üles kasvanud 1990. aastatel, mäletavad «Sõprade» seda osa, milles Phoebe ja Rachel läksid endale tätoveeringut tegema. Kuidas neil läks? Jah, Rachel sai tätoveeringu ja Phoebe kõigest musta tindi pleki, sest ta ei suutnud valu välja kannatada. Komöödiasarja see osa oli niisamagi lustlik, aga ühtlasi näitlikustas see küsimust, millele mina koos paljude teiste «valugeneetika» alal tegutsejatega üritan vastust anda. Mille poolest erineb Rachel Phoebest? Või mis veel olulisem: kas me saame seda erinevust kuidagi ära kasutada, et tegeliku maailma Phoebed vähem kannataksid ja võiksid olla rohkem Racheli moodi?
Valu on absoluutselt kõige levinum sümptom, millest arstiabi otsivad inimesed teada annavad. Üldjuhul annab valu märku vigastusest ning meie loomulik reaktsioon on ennast kaitsta, kuni oleme taastunud ja valu on taandunud. Paraku ei erine inimesed mitte ainult suutlikkuse poolest valu tuvastada, välja kannatada ja sellele reageerida, vaid ka selle poolest, kuidas nad sellest teada annavad ja kuidas nad eri raviviisidele reageerivad. Nii on õige raske aru saada, kuidas tuleks iga patsienti tõhusalt ravida. Miks siis ei ole valu kõigil ühesugune?
Ravitulemuste individuaalset erinemist tingib tihtipeale keerukas psühhosotsiaalsete, keskkonna- ja geneetikategurite kooslus. Valu ei pruugita tajuda samasuguse tavapärase tõvena nagu südamehaigusi või diabeeti, aga selle juures on ometi mängus samad tegurid. Meie elu valukogemused paigutuvad geenide taustale, mis muudavad meid valu suhtes rohkem või vähem tundlikuks. Samal ajal võivad meie reaktsioonile oma värvingu anda meie enda vaimne ja füüsiline seisund, varasemad kogemused (valulikud, traumaatilised) ja keskkond.
Kui me suudaksime paremini mõista, miks konkreetne isik ühes või teises olukorras on valu suhtes vähem või rohkem tundlik, oleks see tohutu sammu edasi inimlike kannatuste vähendamisel, kuna võimaldaks välja töötada personaliseeritud sihtotstarbelisi valu vaigistamise viise, mille puhul väärkasutamise ja talumatuse oht oleks tuntavalt väiksem kui praeguste meetodite puhul. Samuti annaks see meile teada, kellel on parem valutaluvus või kes tarvitseb rohkem valuvaigisteid, mille järel saame patsiendi valu nii tõhusalt vaigistada, et ta tunneb end võimalikult mugavalt ja terveneb võimalikult kiiresti.
Inimese genoomi järjendades oleme teada saanud väga palju meie DNA-koodi moodustavate geenide hulgast ja asukohast. Samuti on leitud neis geenides miljoneid tillukesi varieeruvusi, millest osa avaldavad teadaolevalt üht või teist laadi mõju, osa seniste teadmiste kohaselt mitte.
Niisuguseid variatsioone on mitut laadi, aga kõige levinumad on üksiku nukleotiidi polümorfismid, mida sagedamini tuntakse ingliskeelse lühendi SNP järgi ja mis kujutavad endast DNAd moodustava konkreetse üksuse konkreetset muutust.
Inimgenoomis on ligilähedaselt kümme miljonit teadaolevat SNPd: iga üksikisiku SNPde kombinatsioon moodustab tema personaalse DNA-koodi ja eristab teda teistest. Kui SNP on levinud, nimetatakse seda variatsiooniks, kui haruldane - esineb vähem kui ühel protsendil elanikest -, siis mutatsiooniks. Kiiresti kogunevate tõendite põhjal võib eeldada kümneid geene ja variatsioone, mis määravad kindlaks meie valutundlikkuse, selle, kui edukalt valuvaigistid, näiteks opioidid, meie valu vaigistavad, ja isegi selle, kui suur oht valitseb kroonilise valu tekkeks.
Esimesed «valugeneetika» uuringud sooritati perekondades, kus erines äärmiselt haruldane ilming, mida iseloomustas valu puudumine. Esimene teade kaasasündinud valutundetuse kohta rääkis «puhtast analgeesiast» ühel rändtsirkuse artistil, kes töötas Inimnõelapadja nime all. 1960. aastatel ilmus teateid geneetiliselt seotud perekondadest, kelle lapsed olid valutundetud.
Tol ajal puudusid tehnilised võimalused niisuguse häire põhjuste väljaselgitamiseks, aga me teame mainitud haruldaste perekondade uuringutest, et kaasasündinud valutundetus - tänapäeval rohkem tuntud uhkemate nimetuste all, nagu näiteks kanalopaatiaga seonduv valutundetus või pärilik sensoorne ja autonoomne neuropaatia - tuleneb spetsiifilistest mutatsioonidest või kustumistest üksikgeenides, mis on tarvilised valusignaali edastamiseks.
Võib muidugi tunduda, et valuta elu on lust ja lillepidu, aga samal ajal peavad sellised perekonnad olema lakkamata valvel, et neid ei tabaks tõsised vigastused või surmavad haigused.
Levinumate süüdlaste hulka kuuluvad mõned üksikud SNPd geenis SCN9A, mis kodeerib valusignaali edastamiseks tarviliku valgukanali. Seda häiret esineb haruharva, näiteks Ühendriikides võib dokumenteeritud juhtumeid kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Võib muidugi tunduda, et valuta elu on lust ja lillepidu, aga samal ajal peavad sellised perekonnad olema lakkamata valvel, et neid ei tabaks tõsised vigastused või surmavad haigused. Kui laps kukub, siis ta hakkab nutma nagu laps ikka, aga antud juhul ei tunne ta valu, mis eristaks, ütleme, kriimustatud põlve ja purunenud koljut. Valutundetus tähendab, et inimene ei tunne valu rinnus, mis osutab südameinfarktile, ega paremal alakõhus, mis viitab pimesoolepõletikule, nii et need ohtlikud haigused võivad ta tappa, enne kui keegi arugi saab, et midagi on valesti.
SCN9A variatsioonid ei põhjusta üksnes valutundetust, vaid on selgunud, et need kutsuvad esile ka kaks rasket seisundit, mida iseloomustab äärmuslik valu: primaarne erütromelalgia ja paroksüsmaalse ekstreemse valu häire. Mõlemal juhul tekitavad SCN9A mutatsioonid tavapärasest palju enam valusignaale.
Need pärilikud valuseisundi liigid on ülimalt haruldased, mistõttu on ka väidetud, et taoliste põhjalike geneetiliste variatsioonide uurimine ei aita kuigi palju kaasa tagasihoidlikumate variatsioonide selgitamisele, mis tekitavad erinevusi nõnda-ütelda normaalse elanikkonna seas.
Siiski on teadlased hakanud tänu avalikkuse suuremale toetusele genoomipõhisele meditsiinile ja üleskutsetele hakata rohkem rakendama personaliseeritud tervishoiustrateegiaid kõiki neid uurimistulemusi tasapisi kasutama personaalsetes valuraviskeemides, mis võtavad arvesse just konkreetse patsiendi geene.
Me teame juba mõningaid olulisi geene, mis mõjutavad valutaju, ja kogu aeg leitakse juurde ka uusi geene.
Geen SCN9A on üks peamisi, mis kontrollib keha reageerimist valule, aktiveerides või vaigistades naatriumikanali. Valu tugevdamine või summutamine sõltub aga konkreetse inimese mutatsioonist.
Hinnangute kohaselt on kuni 60 protsenti valutunde varieeruvusest tingitud päritud, see tähendab geneetilistest teguritest. Ehk kui lihtsamalt öelda, siis valutundlikkus antakse peres edasi tavalise geneetilise pärandina, nagu näiteks pikkus, juuksevärv või nahatoon.
On selgunud, et SCN9A etendab oma osa ka täiesti tavaliste inimeste valutundes. Üks suhteliselt levinud SCN9A SNP, millele on antud nimeks 3312G>T ja mida esineb viiel protsendil elanikkonnast, määrab uuringute kohaselt kindlaks operatsioonijärgse valu tundlikkuse ja selle, kui palju opioide on vaja selle vaigistamiseks. SCN9A üks teine SNP suurendab nende inimeste valutundlikkust, keda vaevab osteoartroos või pankreatiit või kellel on eemaldatud nimmelülide vaheline ketas või kes tunnevad amputeerimise järel fantoomjäsemeid.
Valuraviks on seni kasutatud lokaalseid anesteetikume, sealhulgas lidokaiini, et blokeerida lühiajaliselt kanal, mis valusignaali edastab. Niisuguseid ravimeid on tõhusalt ja turvaliselt valu vaigistamiseks pruugitud juba üle sajandi.
Praegu pakub aga suurt huvi tõik, et teadlased on asunud võimaliku valuvaigistina hoolikalt kaaluma tetrodotoksiini, väga tugevat närvimürki, mida toodavad sellised mereelukad nagu kerakalalased ja kaheksajalad ning mis samuti blokeerib valusignaali edastamise. Uuringud on näidanud head tõhusust vähiga seotud valu ja migreeni vaigistamisel. Mainitud ravimid ja toksiinid tekitavad samalaadse seisundi, mis esineb kaasasündinud valutundetuse puhul.
Teadlased on asunud võimaliku valuvaigistina hoolikalt kaaluma tetrodotoksiini, väga tugevat närvimürki, mida toodavad sellised mereelukad nagu kerakalalased ja kaheksajalad.
Kui meie praeguses opioidikriisis leidub üldse lootusekiirt, siis peitub see tõdemuses, et meil on vaja senisest palju täpsemaid tööriistu valuraviks – selliseid tööriistu, mis võtaksid käsile otse valuallika ega põhjustaks nii palju kõrvalmõjusid ja ohte. Kui me hakkame paremini mõistma geenide osatähtsust valutundes, kroonilise valu tekkes ja isegi reageerimisel tuimastitele, suudame hakata välja töötama raviviise, mis ei ravi ainult valu tagajärge, vaid võtavad käsile selle põhjused. Me oleme juba astunud teele, kus terendavad ees valu täppisvaigistamise strateegiad, ning võime ainult võita sellest, kui saame põhjalikumalt teada, miks inimesed tunnevad valu eri moel.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2018/11/09/11560706t1hdb62.jpg)