Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2014/01/17/2757888t1h4b54.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/07/12/8787642t1h61be.jpg)
Selle aasta 28. novembril möödub sada aastat eesti ajaloo tähtsündmusest, Vabadussõja algusest. Ajaloolane Andres Adamson vaatab tagasi sündmustele, mille tõttu ajaloo kulg kujunes selliseks, nagu me seda täna tunneme.
Alustada tuleb kaugemalt. Vaatamata sellele, et mitmesuguseid järelvõitlusi, piiri-, kodu- ja vabadussõdu peeti hiljem veel aastaid, oli Esimene maailmasõda saja aasta eest novembris jõudnud suures plaanis oma loogilise lõpuni, Keskriikide kaotuse ja Antandi võiduni. Vaid aasta varem poleks see kaasaegsetele sugugi nii loogilisena tundunud. 1917. aastasse olid jäänud Ameerika Ühendriikide sõtta astumine ja seeläbi maailma tähtsaimaks suurriigiks tõusmine ning Vene revolutsioon koos selle suurriigi kokkuvarisemise ja peatse sõjast väljumisega.
Vene revolutsiooni esimene laine pühkis minema seisusliku korra, millele siinmail olid tuginenud baltisakslaste poliitilised ja sotsiaalmajanduslikud privileegid, ning puhastas teed just tollal nooruslikust energiast eriliselt laetud eesti ja läti rahva püüdlustele edaspidi senisest enam ise oma saatust määrata.
Esialgu nähti end endiselt Venemaa – loodetud tulevase föderatsiooni – koosseisus, sest Saksa ülemvõim näis märksa hullem. Revolutsiooni teine laine tõi võimule enamlased, kes asusid rajama julma diktatuurirežiimi, kuid teisalt tunnustasid vähemalt sõnades rahvaste enesemääramisõigust.
Tsaariarmee lagunemise tõttu oli Eesti langemine Saksa okupatsiooni alla selleks ajaks siiski enam-vähem otsustatud asi, vähe sellest – Saksa armee oli ainus jõud, mis võis nähtavas tulevikus enamlased Eestist välja lüüa. Kõigi nende tegurite koosmõjul jõuti üürikesel ajahetkel punaste lahkumise ja sakslaste saabumise vahel välja kuulutada iseseisev Eesti riik.
Saksa keisririik oli küll militaristlik ja natsionalistlik, kuid mitte pooltki nii tagurlik kui siinse baltisaksluse loomulikud eestkõnelejad, rüütelkonnad. Tal polnud samas siin kellelegi teisele tugineda ning just kohaliku saksluse toetamine näis loomulik. Eestit ja Lätit ei olnud kavas Saksamaaga otseselt liita, ainult allutada, kuid nende üheks riiklikuks moodustiseks ühendamisega (ja järgneva Saksa kolonisatsiooniga) taheti saavutada, et saksa keel ja meel jäävad valitsevaks.
Nii avanes tee Balti hertsogiriigi loomisele, mis jõuti ka välja kuulutada, seda Saksamaa poolt tunnustada ning sai endale valitsuse eesotsas Audru paruni Adolf Pilar von Pilchauga, parlamendi (Balti landesraat) eesotsas Eestimaa rüütelkonna kauaaegse peamehe, Aaspere paruni Eduard von Dellingshauseniga ja maakaitseväe (Balti landesveer).
Kuid maailmasõja tõttu verest tühjaks jooksev ja blokaadist kägistatud Saksamaa nälgis. Baltimaad kooriti seetõttu halastamatult paljaks. Eesti ja läti rahvuslased suruti jõuga kõrvale, hulk «punaseid» poodi üles või lasti maha, keelud-käsud, tsensuur, toidukaardid ja rekvireerimisnormid. Kolmveerand aastat Saksa okupatsiooni muutis kompromissi baltisakslusega enam-vähem võimatuks. Korra asemel oli see tähendanud terrorit.
Nüüd siis oli ka Saksamaal puhkenud revolutsioon, sotsiaaldemokraadid võimule tulnud ja keiser välismaale põgenenud. Rinne oli endiselt väljaspool Saksamaad, kuid krahh oleks saabunud ka Novembrirevolutsioonita. Lülitanud enamliku Venemaa Bresti rahuga ka ametlikult sõjast välja ja okupeerinud enda äratoitmiseks hädavajalikud Baltimaad, Valgevene ja Ukraina, püüdis pea kogu oma kõlbliku meeselanikkonna püssi alla ajanud Saksamaa saavutada 1918. aasta kevadel-suvel uute pealetungide seeriaga mingit sõjalist lahendust ka Läänerindel. Enne, kui rindele lisanduvad Ameerika diviisid, mis jõudude vahekorra täiesti lootusetuks muudavad.
/nginx/o/2018/11/09/11560676t1h1a0a.jpg)
Loodetud edu ei tulnud, vastupidi. Sügisel Saksa armee juba taganes, otseselt kaevikutes oli mehi poole vähem kui pool aastat varem ja iga päev lisandus vastaspoolele kümmekond tuhat jänkit. Mõlemal pool rindejoont tegi hirmsat laastamistööd hispaania gripi epideemia (mis nimele vaatamata oli alguse saanud hoopis Ühendriikide Kansase osariigist).
Saksamaa liitlased – pelgalt kolm neid oligi, pea kogu ülejäänud maailma vastu – kapituleerusid üksteise järel, neist Austria-Ungari lagunes ja lakkas üldse olemast. Varustusväljavaated muutusid sellega veelgi süngemaks ja tulevikus terendavaile uutele rinnetele polnud kedagi saata. Samas tuli sotsialistidel revolutsiooniga saavutatut kaitsma asuda, ees seisid sisevõitlused ühelt poolt tagurlastega, kes end peagi koguvad, teiselt poolt enamlaste laadi äärmuslastega, nagu Spartakusbund, mis kaks kuud hiljem korraldaski Berliinis verise ülestõusu. Mis sest kõigest saama hakkab, oli teadmata ja võimalikud igasugu arengud.
Nii oli kapral Adolf Hitler viis kuud hiljem Baieri Punaarmee, Baieri nõukogude vabariigi relvajõudude hingekirjas ja valitud isegi oma väeosa soldatite komiteesse. Illustreerigu see faktike peataolekut ja kaost, millesse Saksamaa paiskus ja mida Antant ei jätnud muidugi ära kasutamata.
11. novembril sõlmiti vaherahu. Novembrirevolutsiooni mõju olid selleks ajaks jõudnud ka Eestis paiknevatesse, täiesti seitsmendajärgulistesse Saksa väeosadesse. Ka seal kääris, moodustati soldatite komiteesid nagu Vene armees poolteist aastat varem, ajalehed ei vaikinud enam toimuvast ning eestlasedki olid taas hakanud demonstratsioone korraldama ja oma nõudmisi esitama.
Põhja-Eestis okupatsioonivõimu teostanud 68. armeekorpuse ülem kindralleitnant Adolf von Seckendorff kaotas olukorra üle kontrolli ja ühtlasi tahtejõu ning andis juba 10. novembril rohkem omal algatusel Jaan Poskale loa Eesti Ajutise Valitsuse asuda uuesti tegevusse alates järgmisest päevast. Poskale seetõttu, et peaminister Konstantin Päts oli alles poliitvang kaugel väljaspool Eestit, tänapäeva Valgevenes.
Kui Dellingshausen Tallinnas toimuvast Riias kuulis, ronis ta esimest korda elus lennukisse, et kohale rutata ja püüda Seckendorff mõistusele tuua. Ta ei lootnud enam päästa hertsogiriiki, küll aga Eestit ja Lätit hõlmava ühise ajaloopärandiga liitriigi ideed, milles baltisakslastel veel midagi kaasa rääkida olnuks. Kerge sõjaväelennuk pidi tormi tõttu kaugele sisemaa kohale hoidma, tegi lõpuks hädamaandumise Tapa lähedal ja sõitis sisse hilissügisele vaatamata põllult koristamata rõuguredelitesse. Kui rüütelkonna peamees lõpuks maitsi Tallinna jõudis, oli juba hilja, valitsuse töölehakkamise kuulutused üles kleebitud ja kohalikud saksa härrad sellega koostööle asumise meeleolus.
Ette rutates: Dellingshausen lahkus kohe seejärel kodumaalt, Pilar von Pilchau mõne nädala pärast; Pilar naasis 80ndate alul, sai pika palumisega elamisloa, kuid suri varsti ja on maetud Audrusse; Dellingshausen suri Saksamaal päris Teise maailmasõja eelõhtul, ent maeti tema soovil samuti kodumulda, Haljalasse.
Vahel jääb ajalooraamatuid lugedes mulje, et Ajutine Valitsus võttiski 11. novembril Eestis võimu üle. Nii see siiski polnud, valitsus sai lihtsalt hakata veel mitte Toompeal, vaid alul erakorterites, seejärel Raekoja platsil nüüdses Õpetajate Majas koosolekuid pidama. Arutama, vaidlema ja plaane tegema. Looma endale alustuseks olukorrast mingi pildi, mis osutus arvatust palju hullemaks. Näiteks kohe järgnenud toitluskriisi ei olnud osatud karta, ei kujutatud ette, mil määral oli maa sakslaste poolt paljaks riisutud. Rekvireeritud toiduainete vastu antud kviitungitega võis nüüd vast seinu tapetseerida.
Tegelik võim oli esialgu endiselt Saksa okupatsiooniasutuste käes, need kontrollisid raudteid ning telegraafi- ja telefoniliine, tühjendasid kassasid ja ladusid, valmistusid kiiruga oma vägede lahkumiseks ja vedasid välja kõike, mida veel sai, ka seda, millega veeti – vedureid ja vaguneid. Mida aga ei saanud, selle osalt hävitasid ja rikkusid – nii ei jäetud ladudes seisvat Vene trofeerelvastust puutumatult eestlastele, nagu kokku oli lepitud, vaid heideti tuhandeid püssilukke, samuti suurtükiosi jm Tallinna sadamas merre, kust neid siis hiljem välja õngitseti.
Alles rohkem kui nädal hiljem, 19. novembril sõlmisid Ajutise Valitsuse esindajad Riias Saksa valitsuse volinikuga Baltimaades August Winnigiga võimu üleandmise lepingu... alates 21. novembrist. Tegelikult püsis ka selle järel parimal juhul kaksikvõim kõikjal, kus oli Saksa väeosi, kuni nende lahkumiseni, milleks kulus veel üle nädala. Võimu ülevõtmine kulges kergemini Põhja-Eestis ja raskemini Lõuna-Eestis, kus okupatsioonivõimu teostas teine, 60. armeekorpus, staabiga ikka veel eelkõige saksa linnas Riias.
Saksa üksused revolutsioneerusid edasi ja hakkasid Eesti võimuesindajatele vaatama mitte enam ainult suurrahvusliku põlgusega ülalt alla, vaid ka nii-öelda klassipositsioonilt – kui mingitele kontrrevolutsionääridele, kahtlastele tegelastele, kes töötavad vastu nende soovile võimalikult kiiresti (ja koos nende käes oleva varaga) Saksamaale naasta. Ja kes on vaenlased nende punastele kamraadidele Venemaalt, kes sakslaste lahkumist ootavad, et ise uuesti sisse kolida. Hiljem andsidki sakslased Võru ja Valga punaväele üle kokkuleppega.
:format(webp)/nginx/o/2018/11/09/11560685t1h890c.jpg)
Teine probleem oli, et polnudki nagu veel seda Eesti valitsust, kes võimu üle võinuks võtta. Veebruaris moodustatud valitsuse liikmed polnud kõik kohal, olukord oli täielikult muutunud ja mõni nagu ei sobinudki enam teistele. Tagantjärele loeme, et Ajutise Valitsuse uus koosseis määrati ametisse 12. novembril, kuid see pole nii, osa ministreist polnud siis veel Eestiski ja nende saabumisaeg või isegi saatus oli teadmata. Peaminister Päts näiteks vabanes vangilaagrist 17. novembril ja jõudis alles 20ndal läbi raskuste Tallinna, oma äraolekul tühjaks varastatud korterisse.
Ta saabus sisuliselt valitsuskriisi: maanõukogu enamus soovis end Saksa okupatsiooni ajal liiga leplikuna näidanud Maaliitu valitsusest eemaldada ja teda koos sellega. Peaministriks taheti Poskat, kes ise seda küll pigem ei soovinud, aga ei öelnud ka kindlalt ära, jättes mulje, et teda on vaja lihtsalt rohkem paluda. Ma ei taha sellega heita mingit varju Jaan Poskale – perioodil 1913–1920, Tallinna linnapea kohale asumisest ootamatu surmani, oli tema, mitte Päts, Tõnisson või keegi kolmas Eesti olulisim ja teenekaim poliitik, ehkki ta ei hakanud valitsuse ametlikuks juhiks ei nüüd ega järgneval aastal, kui teda taas survestati. Pätsi teada oli selle keeldumise taga Poska abikaasa kategooriline, hüsteeriline keeld.
Valitsusjuhi kohta ihaldas see-eest samuti äsja välismaalt naasnud Jaan Tõnisson. Tema oli ligemale aasta olnud Eesti välisdelegatsiooni mitteametlik juht. Sel küll polnudki ametlikult juhti, kuid selle mitte küll vanima (selleks oli sots Mihkel Martna), kuid kindlasti teenekaima liikmena poleks ta juba oma iseloomu tõttu vähemaga leppinud ja teised teadsid seda.
Ent nüüd oli algamas sõda Nõukogude Venemaaga ja riiki tuli nullist üles ehitama hakata, riiakas ja ebapraktiline Tõnisson ei sobinud sellises olukorras kohe mitte sugugi. Kui Poska lõpuks selgelt loobus (jäädes peaministri asetäitjaks), tegid juhtpoliitikud seetõttu täispöörde ja valitsusjuhiks jäeti edasi palju kompromissialtim ja, mis peaasi, tegusam Päts. Tõnissonist tehti portfellita minister ja läkitati ta kähku uuesti välismaale. Vabadussõja tegelikult puhkedes muudeti valitsuse koosseisu taas, muuhulgas võttis Päts endale nüüd ka sõjaministri kohustused.
Sõda Nõukogude Venemaaga oli vältimatu, sest kasvas välja Vene kodusõjast. Enamlased eesotsas Leniniga olid maailmasõja ajal võtnud vastu rahalist abi Saksamaalt, sest olid huvitatud isevalitsuse allakäigust ja lüüsaamisest. «Mida halvem, seda parem!», seda rutem puhkeb revolutsioon. Saksamaa toetas igasugust õõnestustegevust Venemaal, peaasi, et saaks selle sõjast väljuma sundida – kahel rindel võideldes ei saanud Saksamaa suurt sõda võita juba puhtpõhimõtteliselt.
Kuid enamlased ja sakslased polnud liitlased. Endalegi ootamatu võimuletuleku järel lõpetasid enamlased küll rindel lahingutegevuse, kuid rahu sõlmimisega venitasid, lootes kohe-kohe puhkevale revolutsioonile marksismi klassikute poolt maailma kõige eesrindlikumaks peetud proletariaadiga Saksamaal. Mis siis laieneks kulutulena maailmarevolutsiooniks, nagu Marx ja Engels ennustasid. Aega läks siiski terve aasta, nagu juba nägime, vahepeal tuli aga sõlmida ränk ja häbistav Bresti rahu, nõustuda tohutute, täiesti ebarealistlike reparatsioonidega (millest u 121 mln kuldrubla jõuti ka ära maksta) ja maa vajus kodusõtta. See nõudis nüüd peatähelepanu.
Enamlaste võimule tulekule Venemaal olid kohe järgnenud mõned täiesti tagurlikud, pea mustasajalised ülestõusukatsed, mis sumbusid toetuse puudumisse. Esialgu töötas loosung «Rahu! Leiba! Maad!» laitmatult. Bresti rahu järel olukord muutus, suuresti tänu Austria-Ungari sõjaväest üle jooksnud või vangi langenud tšehhidest ja slovakkidest Tsaari-Venemaal moodustatud leegionidele, kes nüüd vastavalt rahutingimustele välja tuli saata, aga vastu hakkasid.
Nõukogude valitsusel polnud neile esimese hooga suurt midagi vastu panna. Lenini valitsuse poolt laiali saadetud küll sotsialistliku, kuid mitte kommunistliku enamusega ülevenemaalise Asutava Kogu saadikud moodustasid Volgamaadel uue, juriidiliselt palju legaalsema valitsuse (tegelikult mitu, kuid jäägu praegu need detailid...), mis kolis Lääne-Siberisse Omskisse.
Seal kaaperdasid ettevõtmise peagi monarhistlikud valgekaartlased, kel puudus küll rahva mandaat, kui see-eest oli rohkem sõjalist võimekust. Vene kodusõja peamiseks rindeks sai seetõttu idarinne, nüüd Saksa vägede lahkumise järel ka lõunarinne. Sest eelkõige pidi Lenini valitsus suutma omal maal ellu jääda – ja esialgu tundus see väljastpoolt vaadates väheusutavana.
Maailmarevolutsiooni üritust ei saanud samas samuti unarusse jätta, pikemas perspektiivis sõltus sellest ju kõik: kommunistliku revolutsiooni võidu võimalusse vaid ühel maal ei usutud, teooria rääkis muud, ikka kogu maailmas oli vaja... Lahkuvate sakslaste kannul tuli püüda Saksamaani jõuda, et revolutsiooni järgmine etapp punaarmeelaste tääkidel ka sinna eksportida.
Häda oli selles, et sakslaste vastu olid jäetud tühised kattejõud. Kolmveerand aastat varem asutatud Punaarmees oli ainult kolmveerand miljonit meest, kelle suurt enamust vajati mujal, peamiselt idas ning kõikjal tagalas võimu kindlustamas ja talupoegadelt vägisi toiduaineid rekvireerimas. Ja ühegi teise suurriigi relvajõududega võrreldes polnud see veel mingi armee nagunii, isegi vanemate aastakäikude meestest Saksa okupatsiooniüksustega võrreldes mitte.
Punaarmee koondiste ja staapide eesotsas polnud siiski valdavalt mitte endised lukksepad (nagu hilisem marssal Vorošilov) ega kirjaoskamatud talupojad (nagu diviisikomandör Tšapajev), vaid tsaariarmee kindralid ja polkovnikud – ning nendel olid nii «ühtse ja jagamatu laialitassimise kui ka maailmasõja vaenlaste sakslastega seoses omad sotid klaarida. Punaarmee ülemjuhatajaks oli muide lätlasest polkovnik Jukums Vācietis (tõlkes: sakslane).
11. novembri vaherahuga oli Saksamaa kohustunud lahti ütlema ka kõigist Bresti rahulepingu tingimustest. 13. novembril annulleeris lepingu omalt poolt ka Nõukogude Venemaa ning hakkas koondama käepärast olevaid väeosi peatseks pealetungiks läänes. Saksamaa oli tunduvalt lähemal kui praegu – kohe Kuramaa kõrval asus ju Ida-Preisimaa. Punaarmee pealöök oligi suunatud sinna, läbi Läti, Läti punaste küttidega esirinnas. Eesti oli õnneks esialgu kõrvalsuund, mis kavatseti vaid väheste jõududega tehtava tiibmarsiga hõivata. Eesti vastu saadetud väeosade seas moodustasid tuntava osa Eesti punased kütid, keda oli kokku kolm polku ja väiksemaid väeosi.
Eesti iseseisvust oli niisiis vaja kaitsma hakata, aga oma sõjaväge veel polnud. Selle loomise otsus oli küll Ajutise Valitsuse poolt ühe esimese asjana vastu võetud, kuid elluviimine oli teine asi. Kava oli olnud varnast võtta – selle olid septembris Soomes kirja pannud sinna pagenud kaks esimest Eesti rahvaväe kindralmajorit kolmest, Aleksander Tõnisson ja Andres Larka (kolmanda, Ernst Põdderi, olid sakslased kuuks ajaks vangistanud).
Eeskujuks oli märtsis sakslaste poolt laiali saadetud Eesti diviis, mille koosseisu lihtsalt suurendati. Häda oli selles, et kava oli vaid paber, mis, nagu teada, kannatab kõike, ja et organisatsiooni visandades ei võetud üldse arvesse vajadust kaitsta Eestit pealetungiva Punaarmee eest kahel teineteisest eraldatud operatiivsuunal, kirdes ja kagus.
Veel suurem häda oli, et rahva enamus ei uskunud veel hakkama saamisse sõjas Venemaaga, seda peeti vanast harjumusest samaks suurvõimuks, mille all alles hiljuti oli elatud. Nõukogude Venemaa – mis tol hetkel tähendas põhiliselt vaid Kesk- ja Loode-Venemaad, mis muidugi ongi suurvene rahvuse südamaa – seda aga enam ega veel ei olnud.
Väga suur ja hambuni relvis oli see väikese ja relvitu Eestiga võrreldes ikka. Kui sõda juba puhkenud oli, ebaõnnestusid esimesed mobilisatsioonid täielikult, väljakuulutatud 25 000 ja loodetud 12 000 mehe asemel tuli kokku vaid pool viimasest arvust ning omakorda pool neist deserteeris teel rindele. Osa mehi tuli kohale vaid selleks, et saada relv ja see siis ümber pöörata.
Õnneks oli ka pealetungivaid punaseid esialgu vähe, nende edasiliikumine aeglane ja nad pidid pidevalt vahisalku tagalasse maha jätma, saabus esimene välisabi (relvad ja vabatahtlikud Soomest, Briti kergeeskaader) ning saadi veidi aega oma sõjaväge luua, relvastada ja korrastada – kõike seda, mis vastastel juba niivõrd-kuivõrd olemas oli.
Paari kuu eest Moskvas toimunud ajalookonverentsil hakkas üks venelasest esineja ironiseerima Vabadussõja venekeelse nimetuse üle – Osvoboditel’naja vojna, ’vabastussõda’; et kellest või millest te endid siis vabastasite, kui Saksa vägede lahkudes oma riik juba olemas oli? Tuli selgitada, et see on tõlkepraak ja lasub eelkõige venekeelsete kirjameeste hingel; et õigem oleks seda tõlkida kui ’iseseisvussõda’. Ent ikkagi, Tallinna ja Viljandi alla välja taganes Eesti rahvavägi 1918. aasta novembri lõpu ja detsembrikuuga nõnda, et kokku kaotati langenuina 65 meest... Alles seejärel hakati tõsisemalt vastu ja siis tuli tõesti juba maad tagasi vallutama, vabastama asuda.
Aga esialgu, novembris, millest me praegu räägime, viibisid Saksa väed endiselt Eestis ja sundisid oma kohalolekuga enamlasi pealetungiga viivitama. Alul kavatses Ajutine Valitsus oma sõjaväe puudumise tõttu värvata just sakslaste seast mõne palgaväeosa piiride kaitseks, see võttiski juba vedu, tahtjaid öeldi olevat, kuid Saksa väeosades edenesid kiiresti needsamad protsessid, mis eelnenud aastal Vene armees, ja lõpuks tuli asi sinnapaika jätta.
Punaste juhtkonna närvid ei pidanud Narva jõe taga siiski väga pikalt vastu, ülaltpoolt ärgitati neid juba alates 15. novembrist aina kannatamatumalt pealetungile. 22. novembril tehtigi Narva vallutamiseks esimene katse, mis aga veriselt tagasi löödi. Miks me siis seda Vabadussõja alguseks ei loe? Sest tunduks veider pidada enamasti puhtalt Eesti-Vene sõjana eksponeeritud konflikti alguseks seda esimest kallaletungi, mille tõrjusid veel sakslased 405. Landwehri (st maakaitseväe) rügemendist, eestlaste abita, paarisaja langenud punaväelase seast ligi pooled aga olid Viljandi Eesti kommunistliku kütipolgu mehed.
/nginx/o/2018/11/09/11560687t1hebc0.jpg)
Seepärast loeme Vabadussõja alguseks 28. novembrit 1918, mil Eesti punased kütid hõivasid Saksa ja Eesti üksuste taganemise järel Narva, nende vastaste seas olid aga küll endiselt ülekaalus sakslased, kuid oli juba ka piisavalt eestlasi – nii rahvaväe 4. jalaväepolgust kui kaitseliitlasi – ning ka kolmest langenust oli üks eestlane, reamees Lints.
Võrdluseks: Punaarmee kaotas langenuina ligi sada meest, pea kõik eestlased. Nii palju osalt seetõttu, et sakslased olevat tapnud haavatuid, vandudes enamlastele kättemaksu «lepinguvastase» kallaletungi eest. Surmasaanute seas oli ka eesti kommunistlike polkude peaorganisaator (revolutsioonilise sõjanõukogu esimees), endine Eesti maanõukogu liige Jaan Sihver.
Sellised need ametlik-pidulikud kuupäevad on, õige sageli mingi tagamõttega valitud. Aga et samal päeval kuulutati Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuna, pole veel sobivamat otsida võimalik.