Mart Raudsaar: seda me tahtsime

Mart Raudsaar. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Nagu teame, on muutunud kahjuks ka Eestis tavapäraseks praktikaks see, et oma arvamust avalikult välja ütlevaid inimesi tabab varem või hiljem trollimine. Selle all pean silmas elektronkirju ja telefonikõnesid, kus sõimatakse ja ähvardatakse. Seetõttu ei taha paljud inimesed avalikkuse väljale astuda ning eelistavad vaikselt tegeleda omaenda asjadega.

Olen avalikkuses nii kaua esinenud, et olen näinud kõike ja mina trolle ei karda. Tavaliselt ma nendega ei diskuteeri. Praegu teen ühe erandi üldpedagoogilistel eesmärkidel. Pärast mu viimast kolumni «Kust sa tead?» küsiti minu käest lisaks kõigele muule, kus ja kunas on otsustatud, et Eesti on valinud liberaalse demokraatia tee. Olen jõudnud järeldusele, et see minu jaoks ilmselge fakt vajab avalikku selgitust, et (a) kellelgi ei tuleks enam pähe midagi nii rumalat küsida, (b) neil, keda sellise küsimusega rünnatakse, oleks unepealt vastus teada.

Selle valiku olen teinud mina ning veel 407 866 hääleõiguslikku isikut 1992. aasta juunis, kui me toetasime referendumil Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmist. Pärast aastakümneid kestnud elu totalitaarses ja autoritaarses Nõukogude Liidus tõstis meie põhiseadus ausse üksikisiku õigused ja vabadused, mis on liberaalse demokraatia väärtustuumaks. Sellest kõnelevad näiteks põhiseaduse paragrahvid 11 ja 12. Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.