Juhtkiri: aktsiisipoliitikat tuleb muuta

Tühjad taskud. Foto on illustratiivne. Foto: Hyser.com

Viimaste aastate põhjal näib, et küsimus, kas klaas on pooltäis või -tühi, on Eestis ammu tähtsuse kaotanud. Kui asetada klaas Jüri Ratase ette ja küsida, mida ta näeb, vastaks Ratas tõenäoliselt, et vesi on tasuta, kui küsida Ossinovskilt, siis vastaks tema, et EKRE jõi vee ära, kui Seedrilt, siis kostaks too, et tõeline konservatiiv ei kasuta klaasi, ja kui Rõivaselt, siis ütleks tema, et klaas vajab peenhäälestamist. Põhimõtteliselt on valitsuspoliitikud eelistanud alates 2007. aastast vahetada reaalsust mingite eluvõõraste ja väljamõeldud konstruktsioonide vastu. Jah, meile kinnitatakse, et meid ootab helge tulevik, kuid milliste mehhanismidega seda saavutada loodetakse, sellest vaikitakse. Aga siht, kuhu tuleb jõuda, peaks olema selge. Eesti on jämedalt öeldes 1,3 miljoni elaniku ja 10 miljardi eurose eelarvega ning Soome viie miljoni elaniku ja ligemale 90 miljardi eurose eelarvega. Kui rahvaarvu vahe on neljakordne, siis rahas enam kui kaheksakordne. Peaks olema, kuhu püüelda.

Eesti poliitika on paraku jäänud selliseks, nagu kirjeldas Tammsaare «Tões ja õiguses» kõrtsielu. Seal aeti tõsiseid asju, kui ühised huvid nõudsid, aga peale selle kõrtsis joodi, ärbeldi, kakeldi ning mõni ullike sõi klaasi ja teine lõi päkkade välkudes mööda kõrtsilaudu tantsu, pannes varvaste vahel rublased rahatähed hõõguma.

Enne riigikogu valimisi on piltlikult öeldes olnud palju ärplemist ja kõrtsilaua otsas tantsu löömist ning liiga vähe juttu tõsistel teemadel. Näiteks tervishoiust ja maksudest. Sest Eesti inimesed pole tegelikult nii lollid, nagu mõni poliitik leiab, ja peavad suurimateks murekohtadeks hinnatõusu, tervise- ja sotsiaalsektorit ning täiesti uue teemana maksusüsteemi.

Seda, kuidas kavatseb minister lahendada näiteks EMOga seonduvad probleemid, juba kuulsime. Tema lahendus on teha võimas kampaania ja kleepida nagu nõukogude ajal kõik plangud ja seinad plakatitest punaseks. Kui palju sest abi on, on omaette küsimus.

Kui räägime peale tervishoiu teisest probleemist, mis eestlasi vaevab, ehk hinnatõusust, mida on tagant kütnud valitsuse idiootne – selle võib juba välja öelda – aktsiisipoliitika, saaksime vastuseks ilmselt midagi samasugust kui eelpool kirjeldatud klaasijutt: klaasi pole, klaasi varastas Ansip jne. Kuigi on täiesti ilmne, et aktsiisipoliitikat tuleb muuta, kardetakse seda teha, sest mõeldakse lühiajalises vaates.

Kas kujutaksite näiteks ette, mida annaks Eesti tervishoius ära teha praegu Läti riigieelarvesse mineva umbes 300 miljoni euroga? Selle üle võib fantaseerida, kuid kindlasti tuleb panna täiendav ressurss eriarstiabi ning ravijärjekordade vähendamise peale.