Viljar Voog: kelle Kiku?

Kristina Šmigun-Vähile andis tõuke poliitikasse minna tuttavate julgustus ning soov laste heaks midagi ära teha. Foto: Konstantin Sednev

Sportlased olevat trennis olnud, kui jumal inimestele mõistust jagas. Aga seksapiili – füüsilist ja emotsionaalset – on neil kõvasti, mis tähendab, et mida lähemale jõuavad valimised, seda aktiivsemalt siirduvad sportlased poliitikasse, on neil siis selleks kvalifikatsioon või mitte. Eile näkkas Reformierakonnal üks õite suur kala.

Tõtt-öelda tõrguvad sõrmed nimetama Kristina Šmigun-Vähi tüüpiliseks peibutuspardiks. Nagu näitas «Radarile» antud intervjuu, tegi tema ajude jagamise ajal trennipausi, ning kevadel kahekordse olümpiavõitja kasuks lahenenud dopingukaasus tõestas, et Vähide perekonnas osatakse samme astuda kalkuleeritult ja selge tulevikunägemusega.

Tavaliselt on poliitikasse siirduvate sportlaste puhul sihid lühiajalisemad, «meile hääled, sulle präänik»-lahendused – eriti Tallinna juhtivpartei esituses. Nii sai Andres Oper kunagi kandideerimise eest oma jalgpallikoolile staadionimaad ja kuldsete vehklejate ankrunaine Irina Embrich treenib omanimelise klubiga uhiuues Sõle spordihoones. Eesti jääalad on saanud Tondiraba hallist mõõtmatult kasu, lihtsalt olümplanna Jelena Glebova istutamine sinna etteotsa oli… Mnjah!

Loodame, et Šmigun-Vähi ei asu Glebova kombel broileri rolli. See tähendab ka oma vigadest õppimist. Korra on suusanaine valituks osutunud – Neinar Seli valitsemisajal täitis ta EOKs asepresidendi rolli. Kirvena pea kohal rippunud dopingusüüdistus tähendas aga, et sisuliselt üritas ta Tehvandi tõusu võtta keppideta – nii oli raske tööd teha. Vigade paranduseks suuremat lava on raske ette kujutada: riigikogus (101 valitu sekka mahub ta kindlasti) on Šmigun-Vähil sportlaste maine ülalhoidmiseks kohustus sõna võtta tihti ja arukalt – olgu partei siis parajasti võimul või opositsioonis.

Teades, millist kirge näitas Šmigun-Vähi üles suusaradadel, on põhjust karta temalegi pigem Tõniste saatust.

Arukuse hea mõõdupuu on see, kas me viie aasta pärast räägime Šmigun-Vähist jätkuvalt kui «meie Kikust» või on ta saanud külge kodupartei maine. Kahekordne olümpiamedalist Jüri Jaanson on näiteks seesugusest märgistamisest pääsenud, sest ta keskendub Toompeal oma südameasjadele ja väldib päevapoliitilisi skandaale.

Minister Toomas Tõniste ei saa endale juba ameti tõttu midagi sellist lubada ja tema on juba selgelt poliitiku, mitte endise olümpiamedalisti nägu.

Teades, millist kirge näitas Šmigun-Vähi üles suusaradadel, on põhjust karta temalegi pigem Tõniste saatust. Nüüd tulebki tal võidelda, et temast ei saaks mingile osale Eestist «teie Kiku».