Hardi Volmer: tants tühjade kassettidega

Hardi Volmer. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Eelmise sajandi lõpust n-ö põõsasse jäänud roostes pomm pidi varem või hiljem pauku tegema. Seda enam, et sihikindlad autorikaitsjad on selle «pommi» kallal pidevalt sudinud, kirjutab riigikogu liige Hardi Volmer (Sotsiaaldemokraatlik Erakond).

Igasugu autorluse ja sellelt tasu kogumisega on meil aeg-ajalt ikka segased lood olnud. Vähemasti audiovisuaalia vallas. Ennemuiste oli nii, et näiteks filmide ja etenduste puhul ei hõlmanud toonased autorikaitse reeglid lavastajat. Erisus tulenes sellest, et nõukogude ajal said lavastajad eraldi lavastustasu, mis filmide puhul võis olla küllaltki priske, eriti kui film sai kõrgema kategooria ja seda asuti näitama kõigis kinodes, kuuendikul planeedist. Ka tilkus autoritasusid kümneid aastaid hiljem. Animafilmide tegijad vaatasid seda haleda näoga pealt, sest nende toodangul ei olnud üleliidulist kinoväljundit, küll aga maksti autoritasu stsenaristile ja heliloojale. Ma ei imestaks, kui see erisus kehtiks siiani. Mäletan, et läinud sajandi lõpuaastail kutsuti meid kui autoreid kinoliitu, kus sai end «tühja kasseti tasu» saajana üles anda. Ja see olla tõesti töötanud, kui ta lõpuks käima saadi, aga siis…!

Noorem rahvas on heal juhul VHSist kuulnud, kuid salvestusvahend ehk makk enamasti nägemata. Nüüd on ju see salvestamise vaev kuuldavasti üldse ületatud ja keeleliselt ka kuidagi harras, sest kõik taasesituslik looming on kusagil üleval pilvepeidus. Mine või taevataadi enese käest küsima, et tahaks tasuta kuulata. Mina, va progressipidur ei olnud selle imelise protsessi pääle õieti mõelnudki. Hiljaaegu oli mul kiiresti vaja paari spetsiifilist pilti. Harjumuspäraselt guugeldama asudes avastasin nördimusega, et põhimass fotodest on varustet Pinteresti logoga ja saadaval ainult tasu eest. Tegelikult on see igati loomulik asjade käik, kui Pinterest  pildi autoritele ka obrokit maksab. Loodetavasti seda tehakse.

Meenub, et hiljaaegu tõusis korraks meediavälja pinnale arhitektide pretensioon saada tasu konkreetse hoone või objekti avaliku fotojäädvustuse eest. Kontrollimatu kopeerimisvõimalus ja totaalne levi on loojad ärevile ajanud. Nagu teada, on need justkui ajaloolised probleemid, mille lahendid liiguvad iseregulatsiooni mugavasse voolusängi. Kohtulahend igatahes saab siin huvitav olema. Näis, kas pärast kaklust tasus ikka rusikatega vehkida või ei. Huvitav on veel seegi, et kirjanike liit ainsa tsunftina kõigi loome- ja autoriühenduste hulgas ei tõusnud oma liikmete kaitsel barrikaadidele. Kas tõesti lepivad meie vaesed kirjatsurad vaid kasina laenutustasuga ajal, mil e- ja kuulamisraamatud on üha massilisemaks on muutumas?

See eelmise sajandi lõpust n-ö põõsasse jäänud roostes pomm pidi varem või hiljem pauku tegema. Seda enam, et sihikindlad autorikaitsjad on selle «pommi» kallal pidevalt sudinud. Ja kui mujal maailmas asjad liiguvad ja on muutumises ning ka lähinaabritel on mingilgi määral toimivad lahendused olemas, siis meie oleme siin taas sabassörkijad. Meil on riik mudeli väljatöötamist isegi riigikohtu määruse ignoreerimise hinnaga järjepannu homse varna tõstnud. Võimalik, et ka vana asja unustamise lootuses. Lõpuks tuleks nii ehk naa see tasu kodanike taskust võtta ja tahaks näha, kes selle liigutuse teeks, iseäranis praegu.

Tegelikult on traagika ju selles, et samal ajal, kui loojad muudkui lõid ja kogujad kogusid tasusid, nina arvutis, käis «õues» mastaapne teaduse- ja digitehnika revolutsioon. Meie armas väike algupärase kunsti butiik muutus ühtäkki mõõtmatuks globaalturuks, kus tõsine omamaise eelistaja hiiglaste vahele pressitud «oma pilveletti» ei märkagi. Paradigma nimelisel titel on teine ots keeratud juba ammu. Mäletan, et sinna-tänna viis aastat tagasi kurtis keegi popikunn, et kui vanasti promoti tuuriga plaati, siis nüüd tehakse plaat fännide kontserdile meelitamiseks. Üksiti kena suundumus, et elus asi mitte konserv peab sisse tooma. Aga see ei ole paraku mingigi rõõmusõnum kohalikele tegijatele. Kuuldavasti olla justiitsministril midagi välja pakkuda – eks näis! Üks mis kindel, et kuis ka ei vaata, lihtsaid ja kõikirahuldavaid lahendusi siit ei paista. Aga lahenduseni tuleb jõuda.