Erik Aru: natside majanduspoliitika lootis võidukale sõjale

Adolf Hitler Stuttgartis. Foto: Berliner Verlag/Archiv/picture alliance / ZB/Scanpix

Natsi-Saksa majanduspoliitika on hea näide sellest, et kui inimesele anda võimalus suurelt planeerida, on tulemuseks midagi veidrat, nagu elujõuetute pisitalude poputamine ja kiirteevõrgu ehitamine riiki, kus polnud eriti autosid, kirjutab Erik Aru. 

Minu vanaema töötas 1930ndate keskpaigast kuni Teise maailmasõja alguseni Saksamaal, sest seal teenis ta rohkem kui Eestis sekretärina. Temagi jutustas, et Hitler tõmbas Saksa majanduse käima. Või pigem rääkis edasi seda, mida kuulis teistelt. Tema ju ise seda ei kogenud, olles läinud Saksamaale mõni aasta hiljem, mil ajad olid juba paremad kui kriisi põhjas.

Selles narratiivis tasub kahelda mitmel põhjusel. Esiteks oli Saksamaa jaoks kriisi põhi Hitleri võimuletuleku ajaks juba selgelt läbi ja 1932. aasta lõpu lehtedes kirjutati laialt majanduse toibumisest. Teiseks, töökohtade loomise programmi, mida natside teeneks pannakse, pärisid nad tegelikult eelmiselt, kindral von Schleicheri valitsuselt, mis ei jõudnud seda ellu viima asuda. Töökohtade rajamist rahastasid nad ainult 1933. aasta lõpuni, siis keerati kraanid kinni. Võib ilmselt väita, et eraldivõetuna oli natside tõhusaim samm hõivemäära kasvatamisel üleüldise sõjaväekohustuse taastamine 1935. aastal. Kolmandaks, majandus tõesti kasvas, kuid see polnud selline majanduskasv, nagu meie seda mõistame.