:format(webp)/nginx/o/2018/11/06/11552498t1h904e.jpg)
Mõnele võib tulla üllatusena, et Freddie Mercury sünnipärane nimi oli Farrokh Bulsara. Ta oli pärit parsi perest, mille juured asusid Indias, ja ta oli usu poolest zoroastrialane, kirjutab Florida Ülikooli religiooniprofessor Vasudha Narayanan veebiväljaandes The Conversation.
Freddie Mercury eluloofilmis «Bohemian Rhapsody» leidub stseen, milles üks sugulane sõitleb teda.
«Ah et nüüd ei ole siis perekonnanimi ka sinu jaoks piisavalt hea?» «Ma muutsin selle ametlikult ära,» vastab Mercury. «See on nüüd minevik.»
Mõnele võib tulla üllatusena, et Freddie Mercury sünnipärane nimi oli Farrokh Bulsara. Ta oli pärit parsi perest, mille juured asusid Indias, ja ta oli usu poolest zoroastrialane.
Maailma religioonide kursuses, mida ma Florida Ülikoolis annan, on zoroastrismist omajagu juttu.
Muslimite usulise tagakiusamise eest 7.-10. sajandil Pärsiast pagenud zoroastrialased jäid pidama Indiasse, kus neid hakati nimetama parsideks.
Nagu Freddie Mercury, püüdsid nemadki sulanduda uude keskkonda. Kuid samal ajal jäid nad truuks oma väärtustele, uskumustele ja usukommetele, mis paljude teadlaste kinnitusel on avaldanud mõju nii kristlusele, islamile kui ka judaismile.
Zoroastrism on üks maailma vanemaid religioone, mille ajalugu ulatub vähemalt 1200. aastasse eKr.
Zoroastrismi rajajaks peetakse Zoroastrit ehk Zarathustrat, tänapäeva Iraani alal elanud prohvetit.
Tõsi, me ei saa olla päris kindlad, kas Zoroaster on üldse kunagi tegelikult olemas olnud, aga kui oli, elas ta 1200. aasta paiku eKr. Arvatakse, et just tema koostas Gatha hümnid, mis moodustavad märkimisväärse osa Yasnast ehk zoroastrismi liturgilistest tekstidest.
Zoroastrismi õpetuse kohaselt on maailma isand ja looja Ahura Mazda, kes kehastab kõike, mis on hea. Ses mõttes on selle usu näol tegemist vanima teadaoleva näitega monoteismist ehk usust ühteainsasse jumalasse.
Religiooni keskmes seisab Ahura Mazda ja kurjuse jõudude vastuseis, kusjuures viimaseid kehastab Angra Mainyu (Ahriman), hävingu, kuritahtlikkuse ja kaose vaim. See kurivaim loob ühtlasi mao nimega Aži Dahaka, kes sümboliseerib allilma küllaltki sarnaselt juudi-kristlikus traditsioonis, Piiblis esinevate madudega.
Zoroastrismi õpetuse kohaselt on maailma isand ja looja Ahura Mazda, kes kehastab kõike, mis on hea.
Selle kosmilise kokkupõrke raames võime tajuda pingeid asha, mida võib tõlkida «tõeks», «õigluseks», «õiguseks» või ka lihtsalt «heaks asjaks», ja druj’i ehk «pettuse» vahel. Tõde esindab valgus ja parsid pöörduvadki palvetades alati valgusallika poole: tuli, päike, kuu sümboliseerivad ühtmoodi kõikevõitvat vaimset valgust. Teadlased on täheldanud tugevat ajaloolist mõju, mida zoroastrism on avaldanud judaismi, kristluse ja islami kontseptsioonidele, olgu siis tegemist monoteismi, hea ja kurja duaalsusega või Saatanaga.
Veel tänapäeval on zoroastrismil oma väike, aga pühendunud järglaskond, ehkki see on aastatega aina kahanenud.
2004. aastal hinnati, et maailmas elab 128 000 kuni 190 000 zoroastrialast, Ühendriikides elas neid 18 000.
«Sanjani lugu» («Qissa-i Sanjan») loodi millalgi 17. sajandil. Selles räägitakse, kuidas sajandeid varem olid zoroastrialased oma Pärsia kodumaale tunginud muslimite usulise tagakiusamise eest pagenud Lääne-Indiasse Gujaratti. Päralejõudmisel astusid nad kohaliku kuninga ette, keda nimetatakse Jadi Ranaks. Too oli nõus neile maad andma, kui nad võtavad omaks sealse kandi riietuse, keele ja mitmed kombed. Usku need nõudmised siiski kuidagi ei puuduta: nad võivad rahumeeli oma religiooni edasi järgida ja Jadi Rana on lausa rõõmus, et uustulnukatel on oma selge usk. Parside ajaloos leidub toimunu kohta kaks versiooni.
Ühe järgi olla kuningas zoroastrialaste saabumise järel saatnud neile pilgeni täis piimakannu, millega andis märku, et tema riigis on rahvast juba piisavalt ja rohkem neid sinna ei mahu. Seepeale segasid tulnukad piimale sekka lusikatäie suhkrut ja saatsid kannu valitsejale tagasi. Sõnaga, nad mitte ainult ei andnud lubadust lõimuda kohaliku elanikkonnaga, vaid ka edastasid soovi oma kohalolekuga kõigi elujärge paremaks muuta. Teise versiooni kohaselt olla nad poetanud anumasse kuldsõrmuse märgiks, et püsivad küll oma identiteedi ja kultuuri juures, aga suurendavad ka tohutult terve piirkonna väärtust.
Mõlemad on sügavat muljet avaldavad lood, ehkki rõhutavad natuke erinevaid asju. Ühel juhul toonitatakse sisserändajate lõimumist, teisel juhul tõstetakse esile väärtust, mida annab eri kultuuride eksisteerimine üksteise kõrval harmoonias.
Parsid on Indias - ja mujalgi, kuhu nad on jõudnud - teinud mõlemat. Nad on võtnud üle mitmed asukohamaa kombed ja tavad, säilitanud aga siiski oma eripärase kultuuri, religioossed rituaalid ja uskumused. Samuti on nende kultuuriline panus olnud tuntavalt suurem, kui algne Gujaratti jõudnud põgenike laine oleks ehk isegi osanud ette kujutada.
/nginx/o/2018/11/09/11560275t1h6e94.jpg)
Vähesest arvukusest hoolimata leiab parside seast õige palju nimekaid muusikuid, teadlasi, kunstnikke ja ettevõtjaid. Freddie Mercury kõrval võib ära nimetada Iisraeli Filharmoonikute dirigenti Zubin Mehtat, India suurima ärikonglomeraadi Tata Group asutajat Jamsetji Tatat, esimest Briti parlamenti valitud indialast Dadabhai Naorojit, Harvardi professorit Homi K. Bhabhat ja tuumafüüsik Homi J. Bhabhat.
Freddie Mercury perekond oli algselt pärit Indiast, sealt olid nad aga suundunud algul Sansibari, enne kui viimaks jõudsid Inglismaale.
Esivanemate moodi lõimus ka Freddie Mercury uude kultuuri. Ta vahetas isegi nime ja temast sai läänelik popikoon.
Ent kõigest sellest hoolimata oli ta oma pärandi üle ääretult uhke. «Kui ma mõtlen selle peale, mida zoroastrism talle andis,» mõlgutas õde Kashmira Cooke 2014. aastal mõtteid, «siis küllap oli see visa töötahe, püsivus ja oma unistuste täideviimine.»
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2018/11/07/11555377t1hbaad.jpg)