Juhtkiri: nässu läinud poliitiline planeeringupirukas (4)
6. november 2018, 23:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tselluloositehase eriplaneeringu lõpetamise küsimus on endiselt valitsuse laual. Kunagi plaanitud hõrgu roa asemel küpses äärmiselt kahtlane pirukas. Kokad vaidlesid, kas on valmis või ei, sotti ei saanud ka täidisest. Ühel hetkel oli see söömiseks kõrvetavalt kuum, nüüd aga jahtunud või lausa roiskunud.
Kui valitsus 2017. aasta alguses tehtud taotluse alusel samal kevadel planeeringu algatas, paistis kõik kena. Est-For Invest OÜ rääkis taotluses vajalikust investeeringust, mis võimaldaks anda kohalikule toormele lisandväärtust, luua sadu uusi töökohti. «Tehase rajamine mitmekesistaks ja tugevdaks Eesti metsamajanduse struktuuri, suurendaks Eesti metsa- ja puidusektori kui terviku stabiilsust ja konkurentsivõimet ning vähendades oluliselt vahet maailma arenenud riikidega,» seisis taotluses.
Taotlejad põhjendasid ka, miks soovitakse just riigi eriplaneeringut: «Tehasele sobiva asukoha valimisel ei ole kaasnevate mõjude vältimiseks ning vähendamiseks ja projektiga kaasnevate kasude suurendamiseks otstarbekas ruumilisel planeerimisel piirduda vaid ühe omavalitsuse või ka maakonna territooriumiga.»
Kui majandusministeeriumis ministrid Kadri Simson (Keskerakond) ja Urve Palo (toona SDE) eriplaneeringut täpselt Est-Fori soove arvestades kooskõlastasid (nimelt Tartu- ja Viljandimaa), otsus vastu võeti ning keskerakondlastest riigihalduse ministrid Mihhail Korb, Jaak Aab ja Janek Mäggi asja edasi ajasid, mõeldi küllap ka võimalikust poliitilisest profiidist. Keskerakond jagab Tartus Reformierakonnaga võimu. Miljarditehas, nagu seda toona meedias üsna heasoovlikult kutsuti, lubas ju inimestele heldelt tööd ja leiba, kogu riigi majandusele turgutust.
See, et mõne aja pärast ei nimetata seda isegi enam puidurafineerimistehaseks, vaid märgiliselt tselluloositehaseks, et Tartu rahvas tuleb sõna otseses mõttes tänavale, algavad kohtuteed jne, kõlanuks igale poliitikule nagu õudusjutt. Iseäranis hirmus on probleemi venimine üliohtlikku valimiste-eelsesse aega, mida näitab asjaga seotud poliitikute leige suhtumine temaatilistesse rahvakoosolekutesse.
Riigi usaldusväärsust on see poliitiline kokakunst õõnestanud nii ettevõtjate kui ka kodanike silmis.
Pirukat on nüüd mõnda aega nuusutatud. Et kas kõlbaks siiski kuidagi soojendada või mitte? Toitu ära visata üldiselt ei tahaks, aga... Kui valida mitme halva variandi asemel, tuleks leida neist kõige vähem halb. See võiks praegusel juhul tähendada plaani arendamist vahetult huvitatud omavalitsuste kaudu. Kohalikud saaksid kõiges kaasa rääkida ja vahest suurima kasuga kaubelda, nagu mõnel pool näiteks tuuleparkide puhul on tehtud.
Valitsus peab aga küpsetatud käkist kindlasti mõnegi halva mekiga suutäie hammustama, olgu kohtus või valimiskasti juures – ühine otsus tähendab ka jagatud vastutust. Riigi usaldusväärsust on see poliitiline kokakunst õõnestanud nii ettevõtjate kui ka kodanike silmis. Ükskõik mida riiklikku huvi esile seades lähiajal planeerima hakatakse, muutuvad ühed umbusklikuks, teised aga võtavad juba eos kaitseasendi.
Kuula Postimehe arvamusi ja telli podcast siit.