Hanneli Rudi: EMO rindel muutuseta

Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakond. Foto: Mihkel Maripuu

EMOsse minek on inimese põhiõigus, ägestus mu kolleeg kahe aasta eest, kui kirjutasin ühe erakorralise meditsiini osakonna juhi plaanist osa patsiente pärast triaažiõe läbivaatust koju tagasi saata, sest nende tervisemurega tuleks minna hoopis perearsti jutule. Mu kolleeg ei olnud ainus, keda see idee marru ajas. Ettepaneku tegijat tabas üldrahvalik pahameeletorm ja ma imestan, et ta pärast seda oma ametit maha ei pannud.

Õigupoolest polnud arsti kurtmine põhjendamatult EMOsse tulevate patsientide rohkuse üle juba toona mingi uudis, sest korra, kui mitte paar, kirjutatakse sellest igal aastal. Tegu on juba nii vana «uudisega», et kui eelmisel nädalal avalikustati riigikontrolli vastav audit, siis tegi rahvusringhääling pretsedenditu sammu – «Aktuaalses kaameras» lasti eetrisse viie aasta tagune reportaaž. Häda polnud midagi, sest ega nende aastate jooksul ole Eestis midagi muutunud.

Nagu ka varasematel kordadel järgnes auditi avalikustamisele vastastikune näpuga näitamine. Taas kord süüdistasid EMO tohtrid ja patsiendid perearste, need omakord kaebasid koos EMO kolleegidega inimeste peale, kes kohe jooksevad erakorralist abi saama, kui neid esimese köhatuse peale perearstikeskuses vastu ei võeta. Sel aastal valas omakorda õli tulle terviseameti tungiv soov karistada perearste, kes tõrguvad uute patsientide võtmisest kõrvale põhjendusega, et ei jõua juba nimistus olevaid patsiente õigel ajal vastu võtta.

Mõne aasta eest ütles perearst Diana Ingerainen mulle, et olukord EMOdes muutub alles siis, kui lõpeb vastastikune süüdistamine ning suurhaiglad ja perearstid lepivad omavahel kokku, milliste tervisemuredega inimesi EMOs vastu võetakse ja kes saadetakse tagasi. «Ja sellest kokkuleppest peetakse ka kinni,» rõhutas ta.

Kuni EMO uksed on kõigile tulijatele avali, ei muutu midagi. Niigi napp eriarstiabiks mõeldud raha põleb ereda leegiga.

Seni seda tehtud pole ning EMOd jätkavad mugavusteenusena tegutsemist. Inimesel on mugav sinna minna, sest iga, ka kõige lihtsama, tervisemurega saab eriarsti jutule, oodates kõigest tunde, mitte päevi või kuid. Perearstile on EMO tõeline kullaauk, kuhu saab edasi suunata kõik need, kellega ei viitsi/taha tegeleda. Aga ka need patsiendid, kelle seisund võiks kuude kaupa hädavajalikke uuringuid või eriarsti vastuvõttu oodates halveneda.

Kuigi avalikult pole seda siiani veel keegi välja öelnud, on kohe kindlasti praeguse olukorra jätkumine kasulik ka haiglatele, sest miks muidu keelati Eesti ühes suuremas EMOs arstil patsiente tagasi saata, kui ta ei soovinud teha pereõe tööd. Muide, küsisin ekstra sotsiaalministeeriumist järele – nii võib teha, nagu võib ka põhjendamatu vastuvõtu eest patsiendile arve esitada.

Nii et kuni EMO uksed on kõigile tulijatele avali, ei muutu midagi. Ainus häda on see, et niigi napp eriarstiabiks mõeldud raha põleb ereda leegiga ja ravivea tekkimise oht on suur, sest ülekoormatud arstidel pole tõelistele abivajajatele aega.

Kuula Postimehe arvamusi ja telli podcast siit.