Tomas Jermalavičius: INF-leping – teel taevasse või põrgu?

Sellel Venemaa kaitseministeeriumi 19. septembril 2017 avaldatud fotol on näha Venemaa taktikalist raketti Iskander-M päev varem, 18. septembril 2017 Peterburi lähedal Luga polügoonil toimunud sõjalise õppuse Zapad 2017 ajal. Foto: SCANPIX

Kuni ühel poolel on kannatamatu «imperiaalpresident», kes kiitleb oma tuumanupu suurusega, ja teisel poolel paranoiline «tsaarpresident», kes meeliskleb sellest, kuidas tema rahvas tuumasõjaga saabunud maailmalõpus taevasse läheb, on üpris raske näha, kuidas uus relvastuskontroll ja strateegiline stabiilsus üldse teoks võiksid saada, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) teadusjuht Tomas Jermalavičius RKK blogis.

USA presidendi Donald Trumpi teadaanne, et USA taganeb 1987. aasta keskmaa-tuumajõudude piiramise lepingust (INF) on tekitanud vastakaid reaktsioone.

Nii näiteks reageeris Ühendkuningriik ettevaatliku toetusega, Euroopa Komisjon ja Saksamaa välisminister aga etteheidetega, millele järgnesid tavapäraselt vihased kättemaksuähvardused Moskvast. Kui USA lepingust taganeb, on selle leinamiseks kaks sentimentaalset põhjust: on see ju üks kahest sambast, millel tänini püsib külma sõja ajal või vahetult pärast seda strateegilise stabiilsuse hoidmiseks loodud relvastuskontrolli kord. Leping aitas vähendada suurt ohtu, et tuumarelvaga (või eksikombel tuumarelvaks peetava tavarelvaga) pannakse toime üllatusrünnak, mis areneb laustuumasõjaks ja viib lõpuks inimkonna hukule. Leping oli relvastuskontrolli n-ö kroonijuveel, kuna ta mitte ainult ei vähendanud, vaid sisuliselt likvideeris terve selle destabiliseeriva ja ohtliku relvastusklassi, tuues kaasa innovatsiooni ja kvalitatiivse hüppe kontrollimehhanismide arendamisel. Venemaa salvav reaktsioon on samuti arusaadav ja ootuspärane: Moskvale on see suurepärane võimalus noppida propagandasõjas järjekordne võit ning ühtlasi näidata oma moraalset üleolekut.

Ometi ei saa eitada tõsiasja, et lepingu lõppu oli juba ammu oodata. Venemaa rikkus lepingut juba käesoleva sajandi esimese kümnendi keskpaigas ning nii muutus relvastuskontrollikord Obama valitsusajal otsekui aegluubis toimuvaks rongiõnnetuseks. Moskvat kahtlustati selles, et ta arendab ja paigutab oma maapealsete tiibrakettide variante, mille laskeulatus on küll lühem, kuid siiski vastuolus INF-lepingu keeluvahemikuga 500–5500 km. Oma reset-poliitikaga soovis Obama administratsioon alustada Venemaaga suhteid n-ö puhtalt lehelt ja otsustas seepärast alguses lepingu võimalikku rikkumist eirata. Tänu sellele hoiakule õnnestus 2010. aastal sõlmida küll uus START-leping, kuid INF-lepingu kaugema tuleviku väljavaateid see vaevalt et paremaks tegi. Ilmselt arvas Washington, et INF-lepingu varjamisi rikkumine Moskva poolt on uue strateegilise tuumarelvastuse piiramise leppe saavutamise eest küllalt madal hind.

2014. aastal aga, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja tungis Donbassi, hävitades seeläbi oma suhted läänega, hakkas Washington Moskvat ametlikult lepingu võimalikus rikkumises süüdistama. Mõistagi järgnesid vastusüüdistused, et tegelikult rikub lepingut hoopis USA ise (kuna tal oli tehniliselt võimalik kohandada oma Poolasse ja Rumeeniasse paigutatud SM-3 tõrjerakettide vertikaalseid stardiseadmeid välja laskma keelatud laskeulatusega maapealseid tiibrakette). Aga et puudusid ranged ja põhjalikud kontrollimehhanismid, näiteks kohapealsed kontrollid, mis olid lõpetatud 2001. aastaks, oli nende väidete ja vastuväidete tõesust raske kontrollida. Seda saab teha ainult nn riiklike tehniliste vahendite abil. INF-leping muutus kõigest kaikaks, millega pooled said teineteist oma süvenevas poliitilises vastuseisus tümitada.

Nüüd on seda niigi räsitud lepingut tabanud lihtsalt täiuslik torm nimega Donald. Oli selge, et see leping ei suuda üle elada presidenti – keda praegu toetab uus ja relvastuskontrolli ammu vaenulikult suhtuv julgeolekunõunik –, kes arvab, et kõik lepingud, olgu kaubanduses või julgeolekus, on sõlmitud selleks, et Ameerikat petta või teda nurka suruda. Venemaa tegi sohki ja leidis Euroopa hirmutamiseks üha uusi võimalusi, samal ajal kui USA jäi lepingule truuks ning hoidus arendamast ja paigutamast relvi, mis oleksid tugevdanud tema positsiooni suhetes Moskvaga ja, mis veelgi olulisem, Hiinaga (kes lepinguga ühinenud ei ole). USA administratsioon seda igatahes vastuvõetavaks ei pidanud. Mitmed USA ametiisikud – kaitseminister, staabiülemate ühendkomitee aseesimees ja suursaadik NATO juures – on seda mitmel korral mõista andnud. See on sõnaselgelt kirjas ka USA viimases tuumapoliitika ülevaates. Ainus šokk oli see, kui kiiresti Donald Trump otsustas lepingust taganeda. Aga seegi ei tohiks kuigi suur üllatus olla, teades tema impulsiivsust ja põlgust Washingtoni aeglase ja korrakohase bürokraatia suhtes.

Sellegipoolest on võimalik, et tolle külma sõja aegse jäänuki rusudest sünnib mingi uus kord. Ükskõik, kui hoolimatu ja ennatlikuna see kavatsetud taganemine näib (jättes kõrvale eelnenud aegluubis õnnetuse), on selge, et Trump on jäänud truuks oma läbirääkimisstiilile, mida ta on juba demonstreerinud suhtlemisel Põhja-Koreaga ja kaubandusläbirääkimistel Kanada ja Mehhikoga. Avaldades Venemaale survet ja näidates sellele ühemõtteliselt, milline võib olla tagajärg – Reagani stiilis võidurelvastus, mida Venemaa lihtsalt ei saa võita –, võib tal tõepoolest õnnestuda tuua Venemaa läbirääkimistelaua taha, et töötada üheskoos välja uus leping. Kuid arvestades, et kummalgi puudub igasugune usaldus ja hea tahe ning Washingtoni painab mõte Hiina kasvavast ohtlikkusest, ei ole see kuigi tõenäoline. See tähendab, et eurooplased peavad õppima orienteeruma strateegilises keskkonnas, kus nad ei saa enam jääda korrutama, kuivõrd nad lepingu tähtsust hindavad.

Päris ausalt öeldes on eurooplastel INF-lepingu tähtsuse murendamises ja tõenäolises kokkukukkumises teatav süü. Kui Obama administratsioon hakkas lõpuks Moskvale selle rikkumisi ette heitma, ei olnud enamik Euroopa liitlasi kuigi varmad temast eeskuju võtma. Nad ei olnud küll lepingu osalised, aga sellegipoolest oli leping neile kasulik. Ja ometi ei suvatsenud nad lepingu kasuks häält tõsta nii, et see oleks Moskvat pisut rohkem mõtlema pannud. Lõpuks jõudsid nad arusaamisele ning kogunesid mõneti ettevaatlikult ja vargsi USA selja taha. 2018. aasta juulis toimunud NATO Brüsseli tippkohtumisel väljendasid nad veendumust, et «nii kaua, kuni Venemaa meie küsimustele [uue raketi 9M729 kohta] ei vasta, on kõige tõenäolisem, et tegemist on INF-leppe rikkumisega». Paistab aga, et sellest avaldusest oli liiga vähe. Ja see jäi hiljaks. Trump naeruvääristas just hiljuti samas deklaratsioonis sisalduvat alliansi hinnangut INF-lepingule.

Just selles peitub USA-poolse lepingust taganemise suur risk. INF-leping on aidanud ohjata nii alliansisiseseid kui ka NSVLi/Venemaa–USA suhteid ja protsesse. See aitas panna piiri USA- ja NATO-vastastele meeleoludele, mis olid levinud Euroopa patsifistide seas – ehk kõigi nende seas, kes muud teha ei osanudki, kui vaid hukka mõista kõiki USA püüdlusi säilitada stabiilset ja tõhusat heidutust, vaadates samal ajal läbi sõrmede või andestavalt Moskva tempudele, mis need püüdlused üldse esile kutsusid. Nüüd seda piiri enam ei ole ja Moskval on veel lihtsam allianssi lõhestada.

Euroopas on neid, kes USA sammu toetavad (nt Poola, Ühendkuningriik, Baltimaad), ja ka neid, kes seda heaks ei kiida (nt Saksamaa). Mõned kutsuvad USAd oma ründerakettidega oma territooriumile. Teised püüavad arvatavasti vähendada oma territooriumi haavatavust relvadest, mida Venemaa hakkab INF-lepingu järgsete piirangute ja rikkumise eitamise vajaduse ära langedes paratamatult rohkem tootma ja paigutama. Kõik see võib tõsiselt raskendada NATO püüdeid tugevdada heidutust ja kaitsehoiakut oma idatiival. Seni on NATO üksmeelne tegevus ja kohandumine olnud piisavalt tõhus, kuid on palju häid põhjusi, miks allianss sedavõrd tundlikel teemadel, nagu tuumarelvastuspoliitika, aeglaselt edasi liigub. Agaralt Hiinat sihtiva Trumpi laamendamine eurooplaste portselanipoes annab Moskvale juurde võimalusi kasutada oma uut kaugjuhitavate keskmaarelvade arsenali tõeliselt psühholoogilise ja poliitilise vahendina alliansi pistrike ja tuvide lõhestamiseks – nii riikides endis kui ka riikide vahel.

Kaugemas tulevikus aga ähvardab palju suurem, kogemata või arusaamatuse tõttu puhkeva tuumasõja oht. Võidurelvastus on olemuselt destabiliseeriv – mida rohkem osalisi, seda destabiliseerivam. Sellega kaasneb sageli üliohtlik ennetusrünnakute loogika. INF-lepinguga hõlmatud relvade, aga ka muude, nagu näiteks merelt või õhust lastavate tiibrakettide või ballistiliste lühimaarakettide puhul ei saa seda, kas neil on tuuma- või tavalõhkepea, enne teada, kui nad on oma sihtmärki tabanud. Kõik see viib juba niigi suurenenud geopoliitilised pinged ja vastandumised seisu, kus väärarusaamad, ülereageerimine ja eskaleerumine on kiire tekkima. Kui külma sõja aegsetest relvastuskontrollisüsteemidest on üldse midagi õppida, siis peaksid lääne ja Venemaa vahelised suhted arvatavasti muutuma palju halvemaks – võib-olla isegi viima Kuuba raketikriisi või Able Archer 83 taolise kainestava sündmuseni. See sunniks või isegi ehmataks pooli Euroopa strateegilise tasakaalu tagamiseks kokku leppima uues korras.

Kuid isegi siis on selleks vaja soodsat poliitilist konteksti ja mõlemal pool pühendunud liidreid. Kuni ühel poolel on kannatamatu «imperiaalpresident», kes kiitleb oma tuumanupu suurusega, ja teisel poolel paranoiline «tsaarpresident», kes meeliskleb sellest, kuidas tema rahvas tuumasõjaga saabunud maailmalõpus taevasse läheb, on üpris raske näha, kuidas uus relvastuskontroll ja strateegiline stabiilsus üldse teoks võiksid saada.