Päeva karikatuur 06.11

FOTO: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Kuula artiklit

«Me ei ela, vaid ainult kavatseme elama hakata,» on öelnud Seneca. Põhimõtteliselt võtab see kokku inimeseks olemise tragikoomika. Sest olevikku meil pole. On vaid minevik, mis jäädvustatud hauakivides ning meie täitumata unistustes ja illusioonides – ehkki seal on ka meeldivaid mälestusi –, ja tulevik, mida me ei tea, ehkki tahaksime väga teada.

Tuleviku ennustamiseks on mitmesuguseid võimalusi, alustades prohvetlikest ettekuulutustest ning lõpetades minevikuanaloogiate otsimise ja analüüsimisega. Selleks et näha ette, mis saab ettevõtjate riigireformi algatusest, ei pea olema ei oraakel ega Igor Mang. Mingi osa sellest kaaperdavad enne valimisi erakonnad, kuid suuremat osa neist soovitustest ei ole poliitikutel kavas järgida. Põhimõtteliselt on poliitikud selle juba välja öelnud. Sellest on kahju. Jah, soovituste hulgas on täielikku tilulilu, nagu näiteks riigikogu vähendamine 101 kohalt 91-le, mis midagi reaalselt ei muuda. Küll aga on õige see, et Eesti riik peab muutuma õhemaks, efektiivsemaks ja kokkuhoidlikumaks. Poliitikutel on juba selge, kuidas riigireformi algatust kompromiteerida: alati võib öelda, et see on ärimeeste tehtud, mängides mingitele tumedatele sovetlikele ja postsovetlikele instinktidele.

Sellest on kahju. Sest need põhimõtted on õiged. Vaadake näiteks Skandinaaviat või Saksamaad. Pole tõsi, et need riigid oleksid rikkad. Need riigid on efektiivsed ja kokkuhoidlikud. Eesti probleemid on piiratud ressursi priiskav kasutamine ning vastutustundetus ja ebakompetentsus. Tähtis pole see, milliseid vigu tehakse, vaid see, kuidas neile reageeritakse.

Viimaste Eesti valitsuste stiil on kõik tagasi ajada, mis demonstreerib vastutustundetust ja teovõimetust. Jüri Ratase stiiliks on olnud oma valitsuse liikmeid hoolimata kõigest alati toetada. Valetagu Mailis Reps kõigile oma vene propagandistidele antud intervjuu kohta jultunult, ärbelgu Kadri Simson oma elukaaslase afääride ja analüüsideta tasuta bussisõidu puhul, palju tahab, pürgigu ministriks inimene, kes ei suuda kitsigi karjatada – tähtis on mitte puutuda ja kaitsta. Või vaadake Riina Sikkuti reaktsiooni riigikontrolli kriitilisele auditile – paralleelsed vastused konkreetsetele küsimustele, lahenduseks teravatele probleemidele aga plakatite kleepimine stiilis «Au NLKP-le!». Täielik ebakompetentsus. Enne Ratast kinnitas oma ilmeksimatust Taavi Rõivas ja enne teda Andrus Ansip. Mäletate jutte, et Eesti riik on super-puper, vajab ainult peenhäälestust?

Pole tähtis, milliseid vigu tehakse, vaid see, kuidas neile reageeritakse. Viimaste Eesti valitsuste stiil on kõik tagasi ajada, mis demonstreerib vastutustundetust ja teovõimetust.

Pole ime, et selline infantiilsus viib pettumiseni, seda enam, et selline jama kestab jämedalt öeldes juba kümme aastat. Ettevõtjate pettumus võttis riigireformi algatuse kuju, ja kui me ei taha veel kümmet aastat kaotada, tuleb seesugustesse ettepanekutesse tähelepanelikult suhtuda.