Ameerika poole liikuv migrandikaravan.

FOTO: Maxpark.com

Kuula artiklit

Sellal kui Kesk-Ameerika riikidest liikuma hakanud karavanid ja killavoorid lähenevad aegamööda Ühendriikide lõunapiirile, et ületada see kohtades, kuhu paha-paha-paha president Donald Trump pole jõudnud lasta püstitada oma vastikut-tarbetut-koledat müüri, ja poliitikud samal ajal ei tea, mida ikkagi teha, meenus mulle suvel loetud raamat Ameerika suurest keskkonnaaktivistist ja kirjanikust Edward Abbeyst, kes pakkus juba mitu kümnendit tagasi välja, mida sellistel puhkudel tuleks ette võtta.

Abbey, olgu nõrganärvilised hoiatatud, oli poeetiliselt karuse stiiliga kirjamees, kelle täpselt 50 aastat tagasi ilmunud autobiograafiline teos «Kõrbeüksindus» kuulub Ameerika looduskirjanduse klassikasse. Kuid see, mida läbi Mehhiko liikuvad inimmassid mulle meelde tuletasid, on paar lehekülge tema sõbra Jack Loeffleri memuaaridest «Seiklused Ediga. Abbey portree», mille on muide välja andnud New Mexico ülikooli kirjastus, mis pole sugugi tähtsusetu tõsiasi.

Memuaaride viimases kolmandikus kirjeldab Loeffler meeste ühist teekonda Emory mäe otsa Big Bendi rahvuspargis, mis külgneb USA-Mehhiko riigipiiriga. Big Bend asub Texase osariigis, kuhu on lähikuudel oodata nüüdse killavoori esimesi liikmeid. Arusaadavail põhjusil veereb meeste vestlus sisserändele lõunast, mis on püsinud teemana juba pikki kümnendeid.

Loeffler, kes on nagu Abbeygi mures rahvaste suure liikumise pärast, sest see kurnab ja kahjustab ökosüsteeme, ütleb, et «kui sa näed janusse suremas mõnda vaest tõbrast, kes on matkanud paarsada miili läbi kõrbe, et pääseda väljakannatamatust süsteemist, siis, põrgu päralt, sa tahad teda aidata».

Saadame nad tagasi lõunasse, et nad lööks korra majja segaduses, mille nad on tekitanud omal maal.

«Olen nõus,» ütleb Abbey. Ent lisab paar tingimust – varuge kannatust! nendest allpool –, mis kõlavad neile, kes armastavad piirideta maailma ja õigustavad kõiksugust rännet, otse öeldes jalustrabavalt. Abbey, kelle looming keskendus valdavalt isikuvabaduste ja totalitarismi kalduva tööstus-tehnoloogilise riigi vastuoludele, tuletab Loefflerile meelde, et Mehhikoga piirnevas Californias elab juba miljoneid illegaalseid immigrante ning kui nii edasi läheb, on seal rohkem inimesi, kes räägivad hispaania, mitte inglise keelt. «Mis sa sellest arvad?» küsib Abbey.

Kui Loeffler vastab, et talle meeldib multikultuursus ja meeldib Mehhiko ka, ütleb Abbey otse ja ilustamata, nagu ta väljendas end ka oma raamatutes: «Mehhiko on tühermaa tänu mehhiklastele. Nad tulevad karjade kaupa Ühendriikidesse, nii et nad võivad ka selle muuta tühermaaks.» Kui nii jätkub, hoiatab Abbey, muutuvad Ühendriigid ühe-kahe põlvkonna pärast selliseks, nagu on Mehhiko.

«Mis on sinu lahendus?» küsib temalt Loeffler.

«Nagu ma ütlesin,» – nüüd tuleb see kannatusejärgne osa – «püüame nad kinni, anname neile süüa, anname neile relvad ning saadame nad tagasi lõunasse, et nad lööks minema oma poliitikud ja lööks korra majja selles segaduses, mille nad on tekitanud omal maal.»