Indrek Reimand: keelepoliitika kitsas rada või lai maantee?

Indrek Reimand. Foto: Erakogu

Eesti keelepoliitika piiritlemine vajab arutelu, kirjutab haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Indrek Reimand.

Eesti keelepoliitika on praegu piiritletud kitsalt kui «keelealased printsiibid ja tegevused, mida ei ole käsitletud mujal». Näiteks ei käsitle kehtiv eesti keele arengukava üleminekut eestikeelsele õppele koolides või eesti keele kui teise keele õpet täiskasvanutele, samuti keeleõpetajate ettevalmistamist. Kui keelealaseid tegevusi on vaja mõne muu valdkonna eesmärgi saavutamiseks, siis vastutabki nende eest keegi teine. Näiteks keeleõppe eest töötutele vastutab tööturuteenuste eest vastutaja ja keeleõppe eest vangidele vastutab kinnipidamisasutuste eest vastutaja. Kitsa vaate kohaselt on eesti keele õpetaja käsitletud samamoodi kui teised õpetajad ning vene kool põhimõtteliselt nagu eesti kool.

Kitsas piiritlus on kujunenud ajalooliselt ning sellel on oma põhjused. Keel on poliitiliselt väga tundlik teema ning keelepoliitikat on mõjutanud teadlaste ja poliitikute vaated ja nende omavaheline sobivus või mittesobivus. Praegune rahvuskonservatiivsuse tõus meil ja maailmas nõuab ka tasakaalukamate poliitikute tugevamat tähelepanu keele ja identiteedi küsimustele ning sarnaseid küsimusi arutatakse paljudes väikestes rahvusriikides.    

Eesti avalikkus tajub keelepoliitika rolli suuremana, kui see on olnud ja otsustatud meie varasemates strateegiates. Kui määratleda keelepoliitikat laialt, siis tuleb kogu senisele lisada kõik keelega seonduv kõigis poliitikavaldkondades – lõimumis-, regionaal-, tööturu-, hargmaisus- ning loomulikult haridus- ja teaduspoliitikas.

Sellisel juhul kuuluksid keelepoliitikasse eestikeelsele õppele üleminek koolides ja lasteaedades, sealhulgas ka «ühtse Eesti kooli» teema, ning kindlasti eesti keele säilimine kõrghariduses. Siis on keelepoliitika ülesanne tagada keeleõpetajate, metoodika, õppematerjalide jms olemasolu kõigis teistes poliitikavaldkondades. See tähendab keeleteema horisontaalset käsitlust paljudes valdkondlikes poliitikates. Teisalt tähendab see, et keeleõpetajat koolis käsitletakse teisiti kui muid õpetajaid, nagu ka vene kooli erinevalt eesti koolist, sealhulgas eesti keeles õpetavat aineõpetajat vene koolis.

Tasakaal rahvusliku ja rahvusvahelise vahel

Teadus on rahvusvaheline. Parafraseerides Tšehhovit – eesti korrutustabelit pole olemas. See kehtib ka nende teaduste kohta, mis on Eesti ja meie kultuuriga lähemalt seotud kui korrutustabel. Keele- ja kultuurialast teadust oleme eraldi toetanud riiklike programmidega, rahvusprofessuuridega ning arvestanud baasfinantseerimisel. Eesti keeleteadus ja rahvusteadused on maailmas kõrgelt hinnatud ning selliseid reitinguid ei oleks võimalik saada, kui teadus ei oleks rahvusvaheline.

Teisalt – kui ilmuvad artiklid ajakirjades Science ja Nature, siis ilma eesti keelde vahendamata ei saa see kõrgelt hinnatud teadus tähenduslikuks Eesti avalikkusele. Teadus peab jõudma Eesti tarbijani eesti keeles. Seega rääkides teaduse ja keele vahekorrast on meil vaja leida tasakaal rahvusliku ja rahvusvahelise vahel.

Tunnustust tuleb avaldada eestikeelse Vikipeedia projektile Miljon+. Järgimist väärib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia algatus, kus ingliskeelsel kultuurikorralduse õppekaval on välja antud parimate magistritööde ülevaadete kogumik, mis on paralleelselt eesti ja inglise keeles. Eesmärk on pakkuda laiemale lugejaskonnale võimalus tutvuda uusimate erialaste uurimistöödega ka eesti keeles.

Ka kõrghariduses on küsimus tasakaalus rahvusliku ja rahvusvahelise vahel. Viimasel ajal on tuntud muret ingliskeelse õppe ja selle mõju pärast eestikeelsele haridusele. Eestikeelse kõrghariduse «katvus» väheneb, aga samal ajal on ka küsimus, kuidas üldse pakkuda kvaliteetset kõrgharidust. Kõrghariduse rahvusvahelistumisel on väga selgelt kvaliteedi eesmärk, mille poole aitavad meid nii välismaised õppejõud kui ka rahvusvahelise keskkonna loomine ülikoolide, samuti Eesti «sõprade» võrgustiku kujunemine maailmas. Kui õppijal ei ole võimalik omandada soovitud ja kvaliteetset haridust Eestis, siis suundub ta mujale.

Muidugi on ka kõrghariduses võimalik astuda samme, mis tugevdavad nii eesti keele positsiooni kui ka rahvusvahelistumist, näiteks eestikeelsete kõrgkooliõpikute programm, kohustuslik keeleõpe välismaalastele jne. Kõrghariduses on veel üks tihedalt keelega seotud teema, mida ei ole läbi arutatud – kui avatud me üldse oleme siia tulijatele mujalt maailmast.

Selgeks rääkimata küsimused ootavad vastuseid. 2019. aasta suvel peaks valitsusse ja riigikokku jõudma esimesed Eesti keelepoliitika põhialused, mis käsitlevad nii oma kui võõrkeele teemasid nii laialt või kitsalt, nagu me oskame neid näha. Samal ajal on haridus- ja teadusministeeriumis käimas uute strateegiate ettevalmistamine perioodiks 2020+ ning ka seal on keele teemad on arutlusel.

Arvamusi, mõtteid ja veendumusi, mis annaksid sisendit keelepoliitika põhialuste ja uute strateegiate koostamiseks, saab igaüks läkitada virtuaalsesse postkasti ministeeriumi kodulehel. Kasutage võimalust. Keel on meie kõigi oma.